Kutsub jälle sügiskuldne rada kõrge kivimaja ukse ees;
Pisut umbekasvand, kummardada tuleb viirpuu tulekahju sees.
Koolikaskki kannab kollast salli, päiksekiirtel puhkab pääsuke.
Õuel hõiskeid. Koolikellatralli. Vana uks käib lahti kääksudes.
Seisan viivu värvilisel rajal. Viimast aastat olen koolilaps...
Näen, mu õpetaja seisab pihla najal, pillab sügavust ta pilku varju haps.
Heldinult, kui oleksin veel väike, sügisastrikimbu talle viin.
Paista , paista, lapsepõlve päike, selle lihtsa naise peale siin.
Palju pärleid tema elurõõmust haarasin ma ühes teistega.
Saada osa soojast valgussõõmust oli iseendast mõistetav.
Ometi- kui valusasti torkab pihlapunas hallakarva juus.
Miks ma seda alles täna märkan? Tänusõnad ütlemata suul....
E.E.Are
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar