Seitse etüüdi

 1.
    
    Ütle, kas süda ei ole siis meri,
    täis tunnete uppuvaid laevu;
    kas ei ole ta põld, kuhu rõõmude teri
    külvame, lõigates vaevu?
    
    Tärkas lilli seal, kuhu su pisaraid nõrgus.
    Tuul julgustav juukseid sul silus.
    Kaardub öö kohal tähtede helendav kõrgus.
    Elada siiski on ilus!
    
    2.
    
    Su südame sädemesammast
    ligipääsmatul saarel
    nägin otsekui nälgiva murdja hammast
    all tõtakalt tühjuva taevakaare.
    
    Kuidas ma sattusin randa,
    isegi enam ei taipa.
    Lained võinuksid kanda
    praegu mu laipa...
    
    Sosinal vestlevaid kive
    kohtan kesk juurdlevat rohtu.
    Õhtust, mis vihaselt pime,
    kõiksugu ohtusid johtub.
    
    Aga sinuveetluses keedes
    heidan eemale hirmu ja halina.
    Kõige raskema rahutuist teedest
    tahan minekuks valida.
    
    3.
    
    Näen kalureid mereseljal.
    Neid on seal küll tuhandeid koos,
    kuid ainult ehk kolmel või neljal
    on lootsikus tilluke noos.
    
    Mis ande võib tühjuselt loota?
    Läbi ei paista voog.
    Hooga nad tõmbavad noota,
    kuid jääb maitsmata kalaroog.
    
    4.
    
    Me oleme trobikond linde,
    mis moodustab ühise rinde.
      Ei roomajad aima, kui kena
      on lennelda parvedena.
    On tugev me tiibade tuhin.
    Laul kihutab ees ja meid juhib.
      Ei roomajad hooma, kui kena
      on tiirelda vabadena.
    Ei tunne me hirmu, ei häbi
    ka taevastest tungides läbi.
      Kust roomajad teaksid, kui kena
      on tõusta meil uljatena!
    Me punume põnevaid pesi
    ja nendime tasakesi:
      "Ei roomajad adu, kui kenad
       on linnud, kel hinges on kevad."

Üksinduse randadel

Mõnikord kujutelm endaga viib 

su läbi maailma, mis magab. 

 Mäletan, igatsus ringutas tiibu 

 mu tolmunud künnise taga. 

 Kuidas mind kutsus 

ta lummurinime hukutav imepära! 

 Ma seisan ses elus kui pärli ees pime 

ja ometi naudin ta sära. 

 Mäletan, heledas hommikupuhtes 

 tõusin kui pakatav rohi, 

 aldina valu ja valguse suhtes, 

 rõõmus, et tajuda tohin kõike, 

mis tundeile tarmukust annab: 

 kevadepuhanguid noori, mängurikirge, 

mis õlgadel kannab sõnatu kurbuse loori, 

 pahe ja vooruse võitlusenimbust  

rahutuil otsisklusretkil, 

joobumust, võimsalt 

mis meeltesse imbus eneseületushetkil. 

 Magusalt läbi mu loomuse 

põikus üksolek mulla ja tõega, 

 milles peab sobima võluga võikus 

 lihtsalt kui lihase õega. 

 Kirjas on öeldud, 

et armastus käitub sageli veidralt kui varas: 

 siseneb vargsi ja võitjana läitub südames andumisaras. 

 Võrdsetes annustes õndsust ja valu 

 küpseb ta mürgiseis tarjus. 

 Kes neist on maitsnud, 

see nõrkevijalu käib oma suuruse varjus. 

 Mustade merede metsikuil rannul 

 maastik on ohtlik ja teetu; 

 sääl oma pühima unelma kannul 

 hulgun kui jumalast neetu. 

 Ah, et ma laulan ja keegi ei kuule 

 mu hõõguvaid helitiraade. 

 Nad lendavad tagasi väsinud suule, 

nõutuse nukrusest saadet. 

 Kasutult kaovad kui unenäopaines 

 parimad päevad ja püüded. 

 Pilvini paisuvas jäikuselaines 

 lämbuvad uppuja hüüded. 

 Ag, et ma pihin ja kellegi juures 

 ei ole mu avalust vaja. 

 Hüljatult ebalen sünguses 

suures vaikima manatud ajas. 

 Meeletud tähed mu ulmaderiigist 

 purskuvad-kustuvad aeva. 

 Ah, miks küll ilusaim laulude liigist 

 peab lauldama hukkuval laeval... 

 Ah, miks küll ilusaim lilledest 

tärkab pimedas kuristikus, 

 ja miks nii hilja, 

nii hilja meis ärkab me südame õnnetu rikkus. 

 Kannatus, laulude taevasse kõrguv, 

 see on mu valvusetähis, majakas, 

tõotust ja lohutust nõrguv, 

 võrratu lootuse lähis. 

 Teadvus end ahtasse teokarpi suleb, 

 hing ent on virge ja vaba, 

just nagu taipaks ta seda, 

mis tuleb talve ja hangede taga.

A. Alliksaar