Seitse etüüdi

 1.
    
    Ütle, kas süda ei ole siis meri,
    täis tunnete uppuvaid laevu;
    kas ei ole ta põld, kuhu rõõmude teri
    külvame, lõigates vaevu?
    
    Tärkas lilli seal, kuhu su pisaraid nõrgus.
    Tuul julgustav juukseid sul silus.
    Kaardub öö kohal tähtede helendav kõrgus.
    Elada siiski on ilus!
    
    2.
    
    Su südame sädemesammast
    ligipääsmatul saarel
    nägin otsekui nälgiva murdja hammast
    all tõtakalt tühjuva taevakaare.
    
    Kuidas ma sattusin randa,
    isegi enam ei taipa.
    Lained võinuksid kanda
    praegu mu laipa...
    
    Sosinal vestlevaid kive
    kohtan kesk juurdlevat rohtu.
    Õhtust, mis vihaselt pime,
    kõiksugu ohtusid johtub.
    
    Aga sinuveetluses keedes
    heidan eemale hirmu ja halina.
    Kõige raskema rahutuist teedest
    tahan minekuks valida.
    
    3.
    
    Näen kalureid mereseljal.
    Neid on seal küll tuhandeid koos,
    kuid ainult ehk kolmel või neljal
    on lootsikus tilluke noos.
    
    Mis ande võib tühjuselt loota?
    Läbi ei paista voog.
    Hooga nad tõmbavad noota,
    kuid jääb maitsmata kalaroog.
    
    4.
    
    Me oleme trobikond linde,
    mis moodustab ühise rinde.
      Ei roomajad aima, kui kena
      on lennelda parvedena.
    On tugev me tiibade tuhin.
    Laul kihutab ees ja meid juhib.
      Ei roomajad hooma, kui kena
      on tiirelda vabadena.
    Ei tunne me hirmu, ei häbi
    ka taevastest tungides läbi.
      Kust roomajad teaksid, kui kena
      on tõusta meil uljatena!
    Me punume põnevaid pesi
    ja nendime tasakesi:
      "Ei roomajad adu, kui kenad
       on linnud, kel hinges on kevad."