Kuis sa nii võimsalt tuled minu üle,

oh kevade! Kui laps kes haige väike,

ma nutan, naeran, hõiskan: Päike! Päike!

Kuis küllastab mind sinu kuldne süle!

Kui tulbi punapungad pakatavad,

ja toome lõhnast kasvõi hulluks mine,

siis olgu saatus kõigil armuline:

mind näib siis eluküllus hukutavat!

Siis mässamas mus armutuju tuuled -

ei tea, kes seekord satub nende hoosse?

Sel mälestused jäävad hingelosse,

kui mulle usaldab ta oma huuled.

M. Under

Õied