Jaanipäev - 24. juuni

Homme on Jaanipäev,  iidne suvepüha, aasta tähtsam püha. Jaanilaupäeval oli maal ja ka linnas veel hiljuti tavaks käia saunas ja tingimata külastada surnuaial omaste haudasid. Õhtul süüdati jaanituli, aasta kõige olulisem tuli. Jaanituld tehakse tänagi, see tava on üsna vähe muutunud viimase saja aastaga. Kui, siis ehk seevõrra, et sajandi eest oli jaanituli sagedasti paik, kuhu koguneti igas vanuses pereliikmetega ühiselt lõbutsema. Tänapäeval kohtuvad rohkem ühevanused sõbrad.
Jaanituli
Paljud rahvad seostasid jaanituld algselt päikesepüha ja -kultusega. See kehtib ka eestlaste kohta. Jaanilõkkeks koguti aegsasti puid ja muud põletusmaterjali. Veel 20. sajandi keskpaiku tehti eri Eesti piirkondades erineval viisil tuld. Näiteks Lääne-Eestis ja saartel oli tavaks süüdata tuli ridva otsa pandud tõrvatünnis, vahel ka elava, laasitud puu otsa viidud katlas. Sellist tuld on kutsutud 'leedutuli'. Sagedasti valiti tuletegemiseks kõrgem koht, kas mõni mägi või kõrgemal asuv kiige- ja jaanitulepaik, kus lõke süüdati. 19. sajandi teisest poolest 20. sajandi viimaste kümnenditeni on olnud kombeks suurema jaanitule juurde ehitada ka kiik. Lõkkeplats ehiti kaskede ja (paber)laternatega, hiljem elektriküünaldega. Jaanilaupäeval koju ja kiige juurde toodud kased kandsid erinimetust jaanikased, mis osutab, kui tähtsaks neid peeti. Lisaks lõkkeplatsile ehiti kaskedega ka tube, nagu suvitsepühade ajalgi. Noormehed viisid väljavalitu akna alla hommikuks armukase. Poiste toodud kased olid staatuse sümbol – see näitas, et neiu oli tähelepandav. Kuid palju rõõmu tõi oma perega kaskede järel käimine - eriti lastele, kellel see käik alustaski pühad. Kaseoksi raiuti toodud puude küljest kohe ka jaanisauna viha jaoks. Noorte lehtedega kasevihad muutsid sauna ja saunalised eriliselt lõhnavaks.
Tule jaoks kasutati ära kogutud puud, 1970. aastatel ka näiteks vanad autokummid, millest sai suure tossulõkke. Tulle visati igasuguseid puuesemeid, põletati vanu paate, mõnikord ka käbisid. Värvilise tule saamiseks visati lõkkesse mõnikord ka kemikaale. 20. sajandi algupoole peeti jaanitule suitsu tervendavaks, mistõttu oli tavaks juhtida piimakari ümber tule, inimestel aga käia läbi selle suitsu. Viimane juhtub lõkke ääres istudes tavaliselt nagunii. Ida-Eestis oli levinud tava hüpata üle tule (peetakse pigem slaavi kombeks) ja Lõuna-Eestis tava ehtida lehmi pärgadega (peetakse balti-mõjuliseks kombeks).
Jaanitule juures on läbi sajandite tantsitud ja lauldud, sinna kutsuti alati pillimehi või ansambleid. Mõisate, hiljem seltside eestvõttel esitati eeskavana näidendeid. Veel 1960. aastatel kuulusid jaanitule juurde võhuetendused, kiikumine ja muusika. Lõkke juures tantsiti. Kui polnud pillimehi, siis mängiti ringmängulaule või lauldi niisama. Varasematel aegadel kuulus jaanitule juurde maadlemine, jõukatsumine, köievedu ja muud tavad, mida praegugi ametliku jaanitule korraldajad organiseerivad. Tule ääres maitsti pühadetoitu ja joodi jaaniõlut või kalja. Praegused linnajaanituled oma laialdase toitlustuse, õllemüügi, kontsertite ja tantsumuusikaga sarnanevad kunagistele küla- ja mõisajaanituledega. Kära- ja rahvarohkete pidude kõrval on aga alati süüdatud tuli oma kodumaja juures, kuhu kogunes pere, palgalised ja linnasugulased. Tänapäeval teevad oma elamises, kamina või tuleaseme juures, veekogu kaldal või kenal aasal ühistuld sagedasti sõbrad või sõpruskonnad. Laulmine on jaanitulest lahutamatu, nii et perekonna või sõpruskonna lõkke ääreski lauldakse ja mängitakse, kuid reeglina on need vaiksemad ettevõtmised. Viimasel poolsajandil on lõkke ääres tihti kõlanud kitarrisaade, sest populaarset pilli oskavad paljud mängida ja seda on lihtne kaasa võtta. Meenutagem, et 19. sajandil kuulus väiksemate koosviibimiste juurde kannel, suuremate pidude juurde lõõtspill - peamine tantsumuusika instrument. Mitmel pool maal mängisid enne Teist maailmasõda kohapealsed jazzorkestrid, pasunakoorid, hiljem muudki populaarse muusika ansamblid, kes saatsid estraaditähti. Viimastel kümnenditel on aga taaselustatud torupillimuusika, üha enam on ka lõõtsa- ja karmoðkamängijaid. Poolsajandi uueks jooneks on naispillimeeste, eriti peopillimeeste arvu äkiline suurenemine. Kuid ega pillimäng pole jaanitule juures kohustuslik element. Muidugi on alati lauldud ja juteldud ka lihtsalt niisama. Laste jaoks oli see öö, mil võis olla päikesetõusuni üleval, samuti nagu aastavahetusel nääride ajal.
Jaanilaupäeva öösel on läbi aegade paadiga sõidetud, põletatud seal tõrvikuid või küünlaid, mis hämaruses – pimedaks ju õigupoolest ei lähegi – peegelduvad tumedal veel.

Ennustamine
Jaanipäeva juurde kuulub rida maagilisi, kuid igal juhul romantilisi ettevõtmisi. Näiteks sõnajalaõie otsimine. Sõnajalaõit tuli otsida metsast üksinda. Sõnajalg õitseb uskumuse järgi kord aastas jaaniööl ja õnnelik leidja on hoobilt rikas, valdab erilisi oskusi ja salakeeli. 20. sajandil oli jaanitulelt tavaks minna kahekesi sõnajalaõit otsima. Ikka koos kalli kaaslasega.
Varasemate romantiliste ennustustavade hulka kuulub ka üksinda salaja jaaniõite korjamine. Erinevaid õisi peab olema kokku üheksa. Korjatud kimp pannakse padja alla, öösel nähakse unes kallimat. Eestis on üsna palju inimesi, kes kinnitavad, et nad nägid oma tulevase kaasa ära just sel viisil toimides. Muide, ka mõne folkloristiga on nii juhtunud.
Kuna tegemist on aasta lühima ööga, siis oli tavaks olla päikesetõusuni ärkvel. Üldlevinud arvamuse järgi on suur õnn, kui jaaniööl ei saja. Jaanikastel on läbi paljude sajandite usutud olevat maagiline tervistav ja ilu andev jõud, mistõttu sellega pesti nägu. Veel sajand varem oli tava jaanikastes kukerpalli visata, mis pidi vältima seljahaigused – talurahva nuhtluse – ja aitama olla terve.
Erilisi omadusi oli teistelgi jaanilaupäeval leitud esemetel või sooritatud toimingutel. Näiteks jaanilaupäeval saunas ihu külge kleepunud vihalehega sai armastust võita.
Viimast korda oli võimalik nõiduda naabrite piimaõnne endale, edendada karja- ning viljakasvu.
Kunagistest ohvripaikadest ja -kommetest on säilinud üksnes jaanipäeval Meeksi kirikust paremal, Meeksi oja teisel kaldal asuvale Jaanikivile andide viimise tava. Legendi järgi olevat kivil istunud ja jalgu puhanud püha Jaan. Jaanikivi kohta räägib vana hoiatusjutta, et kohalik mõisnik olevat lasknud kivi tükkideks lõhkuda ja tükid karjalauda sisse müürida. Selle järel olid alanud õnnetused, loomad surnud ja mees ise jäänud haigeks. Viimaks lasknud ta kivitükid vanasse kohta tagasi viia. Rahvaluulearhiivis on mitmeid fotosid Jaanikivile ohverdamisest. Tänapäevani käivad haiged vigastatud kätt või jalga kivi vastu surumas ja sinna ande viimas.

Töökeelud
Tegemist oli nii olulise pühaga, et anti vaba päev karjasele, teenijarahvale ja muidugi noortele. Toimetati üksnes hädavajalikke toiminguid, välditi karja sattumist võõra silma ette, et seda ei saaks ära nõiduda ega kahjustada.

Rituaalsed toidud
Sõir (Lõuna-Eestis), kohupiimakorbid, piimatoidud. Väga oluline oli jaaniõlu.

Imeilusat jaanipäeva!