Oleks vaikimine nüüdsest piinast
jõledam kui rõkkamine viinast.
Siiski viskaks suust kõik sõnad ihut,
alla neelaks sajatuste kihud.
Paneks oma keele kauaks lukku:
suudab ta siis muuta seda hukku!
Olgugi kõik sõnad vihast haljad,
relv on haljam kui need sõnad paljad.
Kuulmagi ei taha seada kõrva:
eilsest rohkem teadma tuhat mõrva.
Kellgi äraandjana veel hõikab,
elu ainult surmaks kätte lõikab.
Jätaks ennast veidi rõõmu hoole,
aga mure kisub oma poole.
Annaks ennast pisut ilu hooleks,
aga see on võikusega pooleks.
Marie Under
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar