Olen selle jutu avaldanud mõni aeg tagasi ühes teises oma blogis, mis tänaseks minust mitte sõltuvatel asjaoludel enam ei eksisteeri, kuid mõtted iseenesest on head ja seega otsustasin, et avaldan selle ka siin.
Lugedes artikleid siit ja sealt, tekkis endalgi tunne, et võiks kirja panna mõned mõtted sellest, millal ma viimati tegin kellelegi komplimendi või millal öeldi mulle midagi kaunist ja hoopis ootamatus olukorras? Kui sageli me enda ümber vaatame ja mõistame, et oleks vaja teisi kiita, kas me oleme üldse altid kiidusõnu jagama, või jääb ilus ja hea tihti märkamata? Ja kui jääb, siis miks ometi? Kas on raske lihtsatest asjadest rõõmu tunda ja teisi tunnustada.
Paljud naised üldjuhul ei võta kunagi ühtegi komplimenti tõsiselt, sest neile tundub, et komplimente tehakse ainult omakasupüüdlikel eesmärkidel ja tagamõttega. Mina olen veendunud, et iga naine, isegi kui ta seda enesele päris ei tunnista, ja ei reageeri häälekalt komplimendile, tunneb sisimas ennast hästi peale komplimendi saamist. Arvan sama ka meeste kohta. Kes ei tahaks, et teda märgatakse ja kiidetakse.
Olen veendumusel, et kui inimesed näevad midagi, mis neile meeldib ja nad seda ka üles näitavad, komplimendi näol, siis see on ainult positiivne.
Minu arvates, kompliment mis on tulnud südamest ja täiesti ootamatul hetkel, teeb terve päeva rõõmsaks ja annanb jõudu rõõmsalt edasi tegutseda.
Kompliment võib ju olla lihtne, kiites sõbranna või sõbra uut soengut, rõõmsat olekut, tema saavutusi, midagi ilusat ja sobivat tema seljas või jalas, mis talle imehästi sobib. Meie hallis ja sombuses argipäevas tuleb päikest ikka südames kanda ja seda ka teistega jagada.
Küll on armas, kui igapäevases siginas saginas ja kiirustades ütleb keegi sulle midagi head või teeb positiivse märkuse su kohta. Arvan, et see annab kõigile positiivset energiat.
Ma olen selles osas õnnelik inimene, et minu sõprade hulgas on üksteisele hästi ütlemine igapäevane asi, me märkame ja hoolime üksteisest ja me ka ütleme seda üksteistele.
Inimesed, kes aina halvustavad teisi, ja kes mitte kunagi mitte milleski head ei näe, teile minu väike soovitus. Vaadake korraks inimesi enda ümber selle pilguga, mis on neis head? Proovige seda neile öelda, vaadake reaktsiooni, uskuge, see teeb ka teie enda enesetunde oluliselt paremaks. Nii mõeldes ja elades, pisikestele ilusatele asjadele tähelepanu juhtides on endal hoopis mõnusam tunne elada ja tuju on hea ka siis, kui väljas on hall ja sombune, kui tööl on palju tööd, kui kodus on mured ja masendus.
Olen ise kiitja ja teen palju komplimente ning õnneks jätkub minu ellu igapäev mõni kaunis hetk, mida teistega jagada ja mida minuga jagatakse.
Inimesed, olge positiivsed, nähke head ja kaunist enda kõrval, ning tunnustage seda. Uskuge, teie päevad on täis pärleid, vaatamata kõigele karmile, mis meie ümber toimub. Muutke end paremaks, siis on ka elu teie ümber parem.
Paar päeva tagasi sain ilusaima komplimendi ühelt väikeselt 3a.8 kuu vanuselt tüdrukutirtsult.
Mina: " Pean vöö 4-sse auku panema, muidu vajuvad püksid maha!"
Tüdrukutirts: " Sa oled meil kõhnake!!!"
Nii armas, eks ole.....kuigi sinna on pikk tee...lapse suu ei valeta!
Paljud naised üldjuhul ei võta kunagi ühtegi komplimenti tõsiselt, sest neile tundub, et komplimente tehakse ainult omakasupüüdlikel eesmärkidel ja tagamõttega. Mina olen veendunud, et iga naine, isegi kui ta seda enesele päris ei tunnista, ja ei reageeri häälekalt komplimendile, tunneb sisimas ennast hästi peale komplimendi saamist. Arvan sama ka meeste kohta. Kes ei tahaks, et teda märgatakse ja kiidetakse.
Olen veendumusel, et kui inimesed näevad midagi, mis neile meeldib ja nad seda ka üles näitavad, komplimendi näol, siis see on ainult positiivne.
Minu arvates, kompliment mis on tulnud südamest ja täiesti ootamatul hetkel, teeb terve päeva rõõmsaks ja annanb jõudu rõõmsalt edasi tegutseda.
Kompliment võib ju olla lihtne, kiites sõbranna või sõbra uut soengut, rõõmsat olekut, tema saavutusi, midagi ilusat ja sobivat tema seljas või jalas, mis talle imehästi sobib. Meie hallis ja sombuses argipäevas tuleb päikest ikka südames kanda ja seda ka teistega jagada.
Küll on armas, kui igapäevases siginas saginas ja kiirustades ütleb keegi sulle midagi head või teeb positiivse märkuse su kohta. Arvan, et see annab kõigile positiivset energiat.
Ma olen selles osas õnnelik inimene, et minu sõprade hulgas on üksteisele hästi ütlemine igapäevane asi, me märkame ja hoolime üksteisest ja me ka ütleme seda üksteistele.
Inimesed, kes aina halvustavad teisi, ja kes mitte kunagi mitte milleski head ei näe, teile minu väike soovitus. Vaadake korraks inimesi enda ümber selle pilguga, mis on neis head? Proovige seda neile öelda, vaadake reaktsiooni, uskuge, see teeb ka teie enda enesetunde oluliselt paremaks. Nii mõeldes ja elades, pisikestele ilusatele asjadele tähelepanu juhtides on endal hoopis mõnusam tunne elada ja tuju on hea ka siis, kui väljas on hall ja sombune, kui tööl on palju tööd, kui kodus on mured ja masendus.
Olen ise kiitja ja teen palju komplimente ning õnneks jätkub minu ellu igapäev mõni kaunis hetk, mida teistega jagada ja mida minuga jagatakse.
Inimesed, olge positiivsed, nähke head ja kaunist enda kõrval, ning tunnustage seda. Uskuge, teie päevad on täis pärleid, vaatamata kõigele karmile, mis meie ümber toimub. Muutke end paremaks, siis on ka elu teie ümber parem.
Paar päeva tagasi sain ilusaima komplimendi ühelt väikeselt 3a.8 kuu vanuselt tüdrukutirtsult.
Mina: " Pean vöö 4-sse auku panema, muidu vajuvad püksid maha!"
Tüdrukutirts: " Sa oled meil kõhnake!!!"
Nii armas, eks ole.....kuigi sinna on pikk tee...lapse suu ei valeta!
Ilusat ja tujuküllast aasta lõppu!!! Ja uuel aastal tehke ikka komplimente!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar