Täna on päris kena talvehommik, tulen just poest ja on asju mis vägisi tahavad välja ütlemist. Tavaliselt käin ja sooritan oma ostud ja eriti ei süvene inimestesse enda ümber ega tegevustesse mis toimuvad. Täna aga oli hommiku poole vähe rahvast ja kuidagi see vähene oma tegemistega hakkas silma.
Tegelikult puudutab see olukord sadu ja sadu võib olla isegi tuhandeid inimesi meie ümber, ainult me lihtsalt ei pane neid tähele või pigem ei taha panna neid tähele.
Eks iga inimene käib ju poes ja sooritab oste vajaduste järgi, kui aga jääb silma toidukorv, milles 2 pakki suitsu ja sõbranna oma, milles 2- 2,5 l õlut ning hiljem samad naised askeldamas sama toidupoe prügikastide juures ka süüa otsimas siis tekib ahastus. Kas tänases riigis, kui inimesed on pikaajaliselt töötud ongi see tendents kujunemas, et poest ostetakse see, mida prügikastist ei saa. Tõenäoliselt suits ja õlu on prioriteedid ja söök boonus, kui seda leiab? Masendav on mõelda, et naised, kes on olnud usinad töötegijad on tänaseks jõudnud sellisesse etappi, kus tööd ei leia, kus on usk paremasse homsesse tõenäoliselt kadunud ja sellega seoses kaasneb ka allakäik. Kas kohalik sotsiaalosakond ei peaks tundma huvi selliste inimeste parema käekäigu nimel? Mitte parema vaid pigem normaalsema ehk inimväärsema, kas neil pole kohustutst teada ja aidata selliseid inimesi, tagades vähemalt elementaarse toidu lauale, et nad oma väärikust prügikasti veerele ei peaks viima? Jah, joodikuid on olnud ajast aega ja ka prügikasti inimesi. Kas tõesti on elu niikaugel, et mida päev edasi seda tõenäolisemalt me prügikastide juures aina rohkem inimesi näeme? Kas see on töötute tulevik? Kas see on meie riigi tulevik? Euro ju alles tuleb koos suurema hinna tõusuga. Kas see ongi parem homne, mille nimel elada?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar