Luutsipäeva tähistati Eestis eestkätt rannarootsi aladel. Uuesti kerkis püha tähelepanu alla 1980. aastatel, pärast peaaegu sada aastat kestnud vaheaega - siis hakati püha tähistama Tallinnas ja kunagistel eestirootslaste asualadel.
Päeva endisest tähendusest olid 19. sajandi rahvakalendrisse jäänud vaid mitmesugused ilmaended. Tuntud on vanasõna Mart matab, Kadri katab, Luutsi tuleb luuaga, Toomas tuiskab taga täis, mis näitab, et lund
Mingis suhtes erandlikel päevadel püüti kõigest halvast vabaneda, seetõttu oli kurja tõrjumine aktuaalne ka luutsipäeval - ööseks pandi õlgedesse (heintesse) raudese, sest kariloomad ei taha muidu enam õlgi süüa. Kogu tegevust põhjendati sellega, et vastasel juhul poeb õlgedesse luutsi, keda siis ka naljatamisi aeti kotti ja tõrjuti. Lääne-Eestis ja saartel käisid ringi luutsid – maskeeritud jõulusandid.
Lauri Vahtre on arvanud, et Eestisse saabus luutsipäev dominikaani ja frantsiskaani mungaordude kaudu, kelle juures päeva nimipühak Lucia oli väga austatud.
Valmistati jõuluehteid.
Keelud
Kehtis ketrus- ja kudumiskeeld.
Luutsi püüdmine
1960. aastateni kuulus personifitseeritud olendite kottiajamine, kinnipüüdmine jmt osa pühade juurde. Küllap on selle taga algne kujutelm olendist, kes vastasel juhul kipub sarnaselt kodukuraditega toitu, töid ja elamist rikkuma ja segadust tekitama. Selleks ajaks, kui rahvakombeid üles kirjutama hakati, oli sellest saanud laste ja kergeusklike ninapidivedamise komme. Täiskasvanu otsis kusagil kõrgemal kohal või pööningul luutsit taga ja püüdis teda välja ajada. Püüdja(d) ootas(id) kotiga all, et elukas kinni püüda. Enamasti lõppes kogu otsimine hüüdega, et luutsi on käes, mille järel visati kotihoidjale vett kaela. Veesahmakat kutsuti luutsina kuseks, nagu kadrisula näiteks kadrikuseks. Arvatavasti oli kõigil neil kastmiskommetel kunagi (viljakus)maagiline tähendus. Rahvausundist on tuntud ka kurjade jõudude ülekandmine nn patuoinale ja selle peletamise või ehmatamise vahendusel deemonlikest olenditest vabanemine.
Luutsid
Luutsipäeval käidi eriti Hiiu- ja Saaremaal luutsiks. Luutsid olid enamasti noored inimesed, kes liikusid perest peresse tundmatuseni muudetud välimusega (mehed naiste- ja naised meesterõivastes), kandsid vööl vitsu või vitsakimpe. Luutsid tihti ei palunudki ande, vaid pigem kontrollisid kodust korda ja pühadeks valmistumist. Vits karistus-, ergutus- ja tervistava vahendina kuulus veel mardi-kadrisantide, vahel jõulusantide, jõuluvana, kuid ka näiteks urbepäeva juurde.
Lucia
Lucia elas 3. sajandi paiku Sitsiilias Sürakuusas ja oli pärit jõukast perest. Pärast seda, kui talle ilmutas end Püha Agatha, sai temast nn kristuse pruut. Lucial kulus palju vaeva, veenmaks ema, et ta ei soovi abielluda ja et varandus tuleb jagada vaestele. Ema nõustus alles pärast seda, kui ta ise ime läbi tervenes. Pettunud kosilane andis pruudi kui kristlase üles. Lucia määrati karistuseks lõbumajja, kuid äraviijad ei suutnud teda paigalt liigutada. Selle ime järel, umbes 304. aastal, Lucia hukati. Lucia kultus algas suhteliselt kohe pärast hukkamist. Keskajal oli ta Itaalias, aga eriti Sitsiilias armastatud kaitsepühak.
Luciat on sageli kujutatud hoidmas käes nõu, milles on kaks silma. See on seotud teise kuulsa Lucia-legendiga, mille järgi keiser Diocletianus torkas tütarlapsel silmad peast välja, et kangekaelsest olendist lõpuks jagu saada. Jumal taastas neiu nägemise.
Lucia nimi tähendab valgust, valgusekandjat. Ta on pimedate ja silmahaiguste käes kannatavate inimeste kaitsepühak.
Mida teised teevad
Eriti populaarne on luutsipäev Rootsis, rootsikeelses Soomes ja näiteks Itaalias.
Luutsipäevaga algab Rootsis tegelik jõuluaeg. Lucia on seal kaunis blond neiu, luutsipäeva puhul valitakse iga maakonna ja kogu Rootsi Lucia, kes juhib luutsipäeva protsessioone. Aga ka kodudes toimub pidulik ringkäik 13. detsembri varahommikul, mida juhib pere noorim või vanim tütar. Lucia kannab peas igihaljast krooni pikkade põlevate küünaldega ning tal on seljas punase ehisvööga valge kleit.
Linnades ja külades toimuvatel protsessioonidel kõnnivad Lucia järel tütarlapsed, tähenoormehed ja jõuluvaimud (tomtar). Viimased toovad tavaliselt peredesse saiakesi, piparkooke ja kohvi. Luutsipäeva juurde kuulub kuuma glögi joomine ja laulmine. Üks tuntud luutsipäevalaul (Luciasång) on meilgi teada, see on naapoli lauluke "Santa Lucia", mille rootsikeelses variandis räägitakse pimedusest, mis on üle maa, ning sellest, kuidas Lucia selle eemale peletab.
Alates luutsipäevast koristatakse ja kaunistatakse kodusid, et jõulupühadeks valmis olla. Palju kasutatakse kaunistamiseks kunstlilli, majaustele riputatakse säravad punase paelaga kaunistatud pärjad, lakke kroonid. Vanasti ja mõnel pool tänini viiakse loomadele lauta leiba.
Soomes Helsingis toimub Aleksandri väljakul peakirikus õhtune jumalateenistus, millel on tähtis osa valges kleidis Lucial, teda saatvatel tüdrukutel, tähenoormeestel ja punamütsilistel tonttudel. Pärast teenistust laskuvad pidulikult valgustatud kõrgest kirikutrepist alla luutsiakrooni kandvad tütarlapsed, istuvad hobukaarikusse ja alustavad ringsõitu läbi linna. Tänapäevastel luutsiatel on peas kõrgetest elektriküünaldest kroon, ka tonttudel on elektrilaternated. Reklaamtulede ja piduliku tänavalgustuse valgel järgneb luutsiatele hulk dekoreeritud autosid muude tähtsate tegelastega, nagu Miki-Hiir, jõuluvana, kostümeeritud ratsanikud jpt. Helsingi kirikuesine ja tänavad on tungil rootsikeelsest rahvast ja uudishimulikest, kes ootavad luutsiate saabumist, saadavad rongkäiku läbi linna ja puhuvad pühadejuttu. Protsessiooni tegelastel aga algab rongkäigu lõppedes Finlandiatalos luutsiapidu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar