Advent, liikuv püha

Advent 

Advendiaeg (advent tähendab saabumist, tulekut) kestab neljandast pühapäevast enne jõule jõululaupäevani, üldiselt alustatakse Eestis advendi pidamist sageli 1. detsembrist. Adventi ei ole eestlased tähistanud ja nii on see komme hakanud juurduma alles 20. sajandi viimastel aastakümnetel. Esmalt toimus see advendikalendrite vahendusel, mida näiteks 1970. aastatel ja 1980. aastate algul lapsevanemad ise oma lastele meisterdasid ja mille taskutest või aknakeste tagant võis leida pildi, kommi või muud toredat. Ka saadeti välismaalt pakiga või toodi sealt reisikingina advendikalendreid. Need olid tõelised uhkuseesemed, mida hoiti alles kaua pärast kommide ja jõulude lõppemist. 1990. aastatest on advendikalendreid vabalt müüa ja nende ostmine lastega peredesse laiemalt levinud.

Jõulukuul käisid peredes eriti usinalt ka päkapikud, kes tõid lastele padja peale või salapaika kommi, mandariine, õunu, pisimeeneid ja muid toredaid asju. Eesti päkapikud hakkasid komme tassima enne adventi ja on tihti ametis kogu eriti pimeda ja külma talvise aja.

Päkapikud kingitoojate ja jõulu(nääri)vana abilistena on Eestis nüüdseks pikaaegsed perepärimuse tegelased. Juturaamatute, muu meedia ja lasteaedade mõjul hakkasid lapsed jõulueelsel ajal panema aknale susse, lootuses, et päkapikk sinna öösel midagi sisse toob. Mõnes peres pandi välja suured sokid. See on Euroopast koos väljarändajatega Ameerikasse liikunud ja sealt hiljem meedia vahendusel tagasi saabunud tava.

Ka advendi tähistamise juures on oluline roll meedial, mille toel on advendi pidamine viimastel aastakümnetel levinud ametiasutustes ning koolides, eriti tava süüdata advendi ajal aknal või laual advendiküünlad. Kuna advendi peamised tähistajad on koolid, siis võib nende kaudu pühitsemine juurduda ka perepärimusse.

Paljudes koolides kuulutatakse välja advendiaeg vastavate kontsertide, advendihommikuste kogunemiste, küünalde süütamise ja paljude muude ooteajale tüüpiliste ettevõtmistega.

Mida mujal tehakse

Advent on enamikus läänekiriku maades kirikuaasta ja paastuaja algus (algab 30. novembrile lähimal pühapäeval ja lõpeb jõululaupäeval, 24. detsembril. Kokku on advendipühapäevi neli - igal pühapäeval enne 1. jõulupüha. Jõululaupäev võib langeda kokku 4. advendiga.). Adventi hakati tähistama näiteks Prantsusmaal 4. sajandi lõpul, mujal vahemikus 6.-10. sajandini. Advendiaega iseloomustavad kindlat värvi küünlad. Tunnusvärv on purpurpunane - kuningate, kuid ka leinavärv. Paljudes kirikutes kasutatakse tänapäeval ka sügavsinist, mis sümboliseerib öötaevast, vett ja uue loomise algust. Euroopas on olnud tavaks tähistada Jeesuse sündi ja advendiaega igihaljaste puude ja taimedega.

Advendiküünlaid on viis ja nad on kindlat värvi: kolm purpurpunast/ sinist ja üks roosa/ punane küünal, mis asetatakse nelinurkselt, keskel suurem valge küünal, Jeesuse sümbol. Esimesel advendipühal süüdatakse palve saatel üks purpurpunane küünal, mis põleb palve ajal. Igal pühapäeval süüdatakse üks uus ja eelmine(sed) küünal. Roosa küünal süüdatakse kolmandal advendi pühapäeval. Keskmine küünal süüdatakse jõululaupäeval.

Advendikalendrid on tuntud nii Euroopa kui Ameerika maades. Üldse on advendiajast kujunenud lisaks vaimuliku õpetuse üle mõtlemise, palvetamise ja muusika kuulamise ajale suur äri- ja ostuaeg.