Jõulud ja jõulukombed

v          Jõulud tähistavad talvist üleminekut lühenevatelt päevadelt päikese uuele võidule. Jõulude vastandiks on kalendri suvepoolel Jaanipäev. Kristlik kirik pühitseb jõuludega jumala ainusündinud poja, Jeesuse Kristuse tulekut.

v          21. detsembrist 6. jaanuarini kestavad talvepühad. Jõuluaja tähtpäevad on toomapäev (21. detsember), jõululaupäev (24. detsember), jõulupühad (25. - 27. detsember), tabanipäev (26. detsember), vana-aasta (31. detsember), uusaasta (1. jaanuar) ja kolmekuningapäev (6. jaanuar).

v          Jõulud ja aastavahetus on kõikjal maailmas püha, mida tähistatakse vanadest tavadest lähtudes eriliste ja rohkete toitudega, mängude, laulude ja lõbutsemisega.

v          Jõulude, nagu ka aastavahetuse juurde kuuluvad kingitused, lahkunud esivanemate mälestamine kalmudel küünalde süütamisega või nende meenutamine, sugulaste ja sõprade õnnitlemine kaartidega, jõulupuu, jõulukirik ja jõululaulud, paljudes riikides vabad päevad või koguni pikem jõulupuhkus. Viimase saja aastaga on jõuludest kujunenud suured kaubanduslikud pühad, mis algavad varakult detsembri algul või juba novembri lõpul, st advendiajal ja isegi selle eel.

v          Eestis toodi 19. sajandi lõpuni jõuluks talutarre ja samuti äärelinna tubadesse õled. Jõukamates peredes toodi tuppa heinu. Mõnel pool on ühtesid toodud jõuludeks ja teisi uueks aastaks. Põhjendatud on teguviisi eeskätt sellega, et Kristus sündis tallis ja ta esimene ase oli sõimes. Kalendritavade uurijad on kaldunud arvama, et üheks põhjuseks karmi talvega Põhjamaades oli põranda soojendamine ja samaaegu ehtimine ning ka viljakuse tagamine.

v          Jõuludeks koristati ja ehiti kogu majapidamine ning valmistati aasta rikkalikumad piduroad. Et pühade ajal ei tohtinud tööd teha, tuli kõigi ettevalmistustega varakult hakkama saada. Tehti jõulukroonid ja -krässid, samuti lambarasvast ja mesilasvahast kolmeharulised küünlad.

v          Mõningate andmete kohaselt on kodudesse jõulukuused ilmselt tulnud 18. sajandil, seda luterlike sakslaste eeskujul ja trükitud jõulujuttudest mõjutatuna. 19. sajandi alguses oli komme linnades tuntud, ehkki mitte kõigis peredes puud laste rõõmuks üles ei seatud. Samal ajal alustasid jõulupuudega oma kodudes mõisnikud ja kirikuõpetajad ja need tavad hakkasid kanduma taludesse. 1863. aastal on J. W. Jannsen näinud Tartu maju säramas kuusepuudest ja küünaldest. Väljakukuuskedest vanim on teada aastast 1441: puu püstitati Tallinna keskväljakule.

v          Taluperedes ehiti kuuski 19. sajandil küünaldega; ka poekommide, piparkookide ja õuntega. Üldiselt oli 19. sajandi jõulupuudel juba õrnu klaaskuule ja muid jõulumune. Koolis valmistati ka ise ehteid, peamiselt keesid, lumehelbeid ja inglikesi.

v          Jõuluvana kuju ja isik on sajandite jooksul mitmel korral muutunud. Algseks kingitoojaks, kellest jõuluvana kuju välja arenes, on peetud piiskop Püha Nikolaust. Arvatavasti hakkas jõuluvana Eestimaal kinke tooma 19. sajandi esimesel poolel. Varasematest jõulupidudest on teada, et kingitusi said üksnes teenijad ja lapsed.

v          Jõulukaarte hakati valmistama Inglismaal 1843. aastal Henry Cole’i idee järgi. Esimesed kaardid olid kaunilt koloreeritud ühevärvitrükised, kuid väga kallid ja neid müüdi mitu aastat. Eestis hakati jõulukaarte saatma 1870. aastatel, arvatavasti pärast seda, kui 1872. aasta postimäärustik lubas hakata saatma lahtisi kaarte.

v          Jõululaupäeval saunaskäimine oli sama oluline kui jõulukirik. Saunas käidi veel 1970. aastatel ja saunaomanikel on see tänini kindel jõulukomme. Lääne-Eestis ja saartel käis sauna juures jõuluhani, kes kippus lapsi näpistama (ikka laiskuse ja pahategude eest, seegi tava elas veel 1980. aastatel).

v          19. sajandil ja 20. alguses said lapsed jõuludeks uued rõivad ja jalatsid. See oli jõulukinkidest sõltumatu lepe.

v          Jõululaupäevaks lõpetati talutööd. Jõululaupäeva hommikul tõusti väga vara, et viimaste töödega õigeks ajaks toime tulla. Siis pidi valmis saama kogu jõuluaja toit, mida hiljem jaokaupa soojendati. Eesti jõulutoitudeks on ikka olnud verivorstid, sült, sealiha, kartulid ja hapukapsad. Tehti ka õlut. Küpsetati leiba,  mida kutsuti jõuluorikaks või –pulliks. See leib seisis kogu jõuluaja puutumatult laual. Kui pühad läbi, jagati leib osadeks ja söödeti karjale.

v          Jõuluõhtul tuli süüa 9 kuni 12 korda või panna lauale vastav arv roogasid. Rikkalikult kaetud laud oli varsemal ajal pika paastuaja lõppemise märgiks, kuid ühtlasi tagatis, et uuel aastal on külluslikult toitu. Jõuluks tapeti vanasti siga ja seetõttu olid olulised erinevad sealihast, -verest jm valmistatud road. Jõulujoogiks valmistati õlut ehk jõulukahi. Veel oli eristaatuses jõululeib.

v          Hingede pärast hoiti uue aastani vaikust, toit laual, voodid tühjad ja tuba öösel valge. Pidi jälgima, et toidunõudel poleks kaasi peal. Kusagil olla hingedele eraldi laud kaetud või teisal jälle toit kirve peale pandud. Usuti, et pärast pererahvast lähevad hinged sauna vihtlema.

v          Jõululaupäeval ja esimesel jõulupühal külas ei käidud. Alles pärast seda algasid külaskäigud ja jõulumängud. Kolmandal pühal saadeti jõulud minema. Hobused rakendati saanide ette ja kihutati aisakellade helinal ringi. Tantsiti, mängiti ja mürati põhus.

Maagilisi tavasid jõulude ajal:

v          Jõuludeks toodi koju kõik välja laenatud asjad ning jõulude ajal ei laenatud midagi välja. Kõik tööriistad viidi ulualla.

v          Inimeste ja majapidamise kaitsmiseks ning selleks, et oleks õnne, tehti mitmesuguseid ohutisi. Tubadesse kaabiti pisut hõbevalget või raputati soola või siis tehti kadakasuitsu. Ohutised olid samuti kõikvõimalikud jõuluks valmistatud krässid, tähed ja ristid. Arvati, et need koguvad pühade ajal endasse kõik soovimatu, seepärast tuli nad pärast pühi põletada.

v          Jõuluõhtul enne pimedat tehti välisustele, väravatele ja sõidukitele valge kriidi või söega ristid. Isegi kaevule, põllunurkadele ja nõudele tehti riste. Ristid olid eri paigus erinevad. Aitas seegi, kui hooned n-ö piirati – tehti nende ümber kõndides ring.

v          Saaremaal suitsutati jõuluõlgedega põldusid. Jõuluööks toodi viljavakk tuppa laua alla ja viidi linnuvihk aiateibasse või katusele, puistati viljateri käsikivile. Hommikul viidi tuppatoodud vakast vilja hobustele ja puistati õlgi lauda-, aida- ja kaevuteele.

v          Jõuluööl või esimesel jõulupühal visati soola kaevu ja esimesena pidi kaevule minema meesterahvas. Üldse oli soovitav öösel kaevu juurde mitte minna, sest usuti, et kaevul käivad sel ajal surnud.

v          Lõuna-Eestis pesti esimese püha hommikul silmi veega, millesse oli pandud elavaid süsi või kaabitud hõbedat.

v          Aknad tuli kinni katta, et kurjad jõud, surnud ja haldjad aknast sisse ei vaataks. Eeskätt on kardetud kuradit, vanapaganat, vaimusid, kuid ka surnuid ja kodukäijaid ehk külmkingasid ja teisi olendeid.

v          Jõulude riiklik tähistamine pole kusagil eriti vana, sest nt USAs hakkas esimesena ametlikult jõule pidama Alabama osariik alates aastast 1836.