No küll on kurb:(  Ööd on meil siin mustad ja toovad endaga kaasa kummalisi külalisi:(  Ööga on mul külla tulnud palavik, kähisev hääl ja valus kurk ning kinnine nina ja nohu. Kõike kroonib herpes nii, et plaaster jääb väikeseks. On ikka suur ja mahukas kingitus.....
Aga nüüd hakkan küpsetama viineri pirukaid, saab tuppa head lõhna.
Ilusat vana ära saatmist!!!

Tehke komplimente...

Olen selle jutu avaldanud mõni aeg tagasi ühes teises oma blogis, mis tänaseks minust mitte sõltuvatel asjaoludel enam ei eksisteeri, kuid mõtted iseenesest on head ja seega otsustasin, et avaldan selle ka siin.

Lugedes artikleid siit ja sealt, tekkis endalgi tunne, et võiks kirja panna mõned mõtted sellest, millal ma viimati tegin kellelegi komplimendi või millal öeldi mulle midagi kaunist ja hoopis ootamatus olukorras? Kui sageli me enda ümber vaatame ja mõistame, et oleks vaja teisi kiita, kas me oleme üldse altid kiidusõnu jagama, või jääb ilus ja hea tihti märkamata? Ja kui jääb, siis miks ometi? Kas on raske lihtsatest asjadest rõõmu tunda ja teisi tunnustada.
Paljud naised üldjuhul ei võta kunagi ühtegi komplimenti tõsiselt, sest neile tundub, et komplimente tehakse ainult omakasupüüdlikel eesmärkidel ja tagamõttega. Mina olen veendunud, et iga naine, isegi kui ta seda enesele päris ei tunnista, ja ei reageeri häälekalt komplimendile, tunneb sisimas ennast hästi peale komplimendi saamist. Arvan sama ka meeste kohta. Kes ei tahaks, et teda märgatakse ja kiidetakse.
Olen veendumusel, et kui inimesed näevad midagi, mis neile meeldib ja nad seda ka üles näitavad, komplimendi näol, siis see on ainult positiivne.
Minu arvates, kompliment mis on tulnud südamest ja täiesti ootamatul hetkel, teeb terve päeva rõõmsaks ja annanb jõudu rõõmsalt edasi tegutseda.
Kompliment võib ju olla lihtne, kiites sõbranna või sõbra uut soengut, rõõmsat olekut, tema saavutusi, midagi ilusat ja sobivat tema seljas või jalas, mis talle imehästi sobib. Meie hallis ja sombuses argipäevas tuleb päikest ikka südames kanda ja seda ka teistega jagada.
Küll on armas, kui igapäevases siginas saginas ja kiirustades ütleb keegi sulle midagi head või teeb positiivse märkuse su kohta. Arvan, et see annab kõigile positiivset energiat. 
Ma olen selles osas õnnelik inimene, et minu sõprade hulgas on üksteisele hästi ütlemine igapäevane asi, me märkame ja hoolime üksteisest ja me ka ütleme seda üksteistele. 
Inimesed, kes aina halvustavad teisi, ja kes mitte kunagi mitte milleski head ei näe, teile minu väike soovitus. Vaadake korraks inimesi enda ümber selle pilguga, mis on neis head? Proovige seda neile öelda, vaadake reaktsiooni, uskuge, see teeb ka teie enda enesetunde oluliselt paremaks. Nii mõeldes ja elades, pisikestele ilusatele asjadele tähelepanu juhtides on endal hoopis mõnusam tunne elada ja tuju on hea ka siis, kui väljas on hall ja sombune, kui tööl on palju tööd, kui kodus on mured ja masendus.
Olen ise kiitja ja teen palju komplimente ning õnneks jätkub minu ellu igapäev mõni kaunis hetk, mida teistega jagada ja mida minuga jagatakse. 
Inimesed, olge positiivsed, nähke head ja kaunist enda kõrval, ning tunnustage seda. Uskuge, teie päevad on täis pärleid, vaatamata kõigele karmile, mis meie ümber toimub. Muutke end paremaks, siis on ka elu teie ümber parem.


Paar päeva tagasi sain ilusaima komplimendi ühelt väikeselt 3a.8 kuu vanuselt tüdrukutirtsult.
Mina: " Pean vöö 4-sse auku panema, muidu vajuvad püksid maha!"
Tüdrukutirts: " Sa oled meil kõhnake!!!"
Nii armas, eks ole.....kuigi sinna on pikk tee...lapse suu ei valeta!

Ilusat ja tujuküllast aasta lõppu!!! Ja uuel aastal tehke ikka komplimente!!!

Ole ajaga kokkuhoidlikum kui rahaga, 
sest ajaga võib teenida raha, 
kuid rahaga ei saa osta aega. 

Maailmas on kolme liiki sõpru: 
sõbrad, kes teid armastavad, 
sõbrad, kes teist sugugi ei hooli 
ning sõbrad, kes teid vihkavad.
/S. R. N. Chamfort /

Täna on süütalastepäev

Eesti rahvakalendris on süütalastepäev vähetuntud püha, osa jõuludest. Mõnel pool viidi jõuluprahti või -heinu välja, tööd üldiselt ei tehtud. Kirikliku tausta tõttu kuulus õnnetute päevade hulka, näiteks arvati, et sel päeval sündinutel ei ole elus õnne.

Keelud

Ketrustööd olid keelatud.

Süütalastepäev

Päeva tähistatakse hukatud laste mälestuseks. Kuningas Herodesele kuulutati, et Kristus, suurte muutuste tooja, on sündinud, mispeale kuningas andis käsu üles otsida sündinud poisslapsed üles ja need hukata, et vabaneda ennustusest.

Armastus

Armastan Sind mitte ainult seepärast, et oled selline nagu oled,
vaid ka selle enese pärast, kes ma olen, olles Sinuga.
Sa oled selle muutuse minus esile kutsunud ilma ühegi sõnata,
ühegi puudutuseta,oled seda teinud just ainult olles selline, nagu Sa oled.
/Roy Groft/

Õnneliku päeva retsept

1 kausitäis tänulikkust
1 tass positiivseid sõnu
2 spl mõistust
4 tl aega
4 tl heatahtlikkust
1 peotäis sõbralikkust
1 viil huumorimeelt
maitseks eluvürtsid

Mõõda sõnu täpselt, lisa mõistmist. Hinda aega ja ära unusta heatahtlikkust. Soojenda südamlikkuse tulel.
Saadud segu hoia soojas, lisaks olgu alati huumorimeel.
Maitsesta eluvürtsiga.
Serveeri individuaalsete portsionitega!


Kas pole kaunis ja kergelt järgitav retsept? Tunduvalt lihtsam kui igasugune dieeditamine! :):)

Pulma aastapäevad.

1 aasta      - vatipulm
2 aastat     - paberpulm
3 aastat     - nahapulm
4 aastat     - keraamikapulm
5 aastat     - puupulm
6 aastat     - suhkrupulm 
7 aastat     - villapulm
8  aastat    - pronkspulm
9  aastat    - linapulm
10  aastat  - tinapulm
15  aastat  - kristallpulm
20  aastat  - portselanpulm
25  aastat  - hõbepulm
30  aastat  - pärlipulm
35  aastat  - korallpulm
40  aastat  - rubiinpulm
45  aastat  - safiirpulm
50  aastat  - kuldpulm
55  aastat  - smaragdpulm
60  aastat  - teemantpulm
65  aastat  - kroonijuveelipulm
70  aastat  - raudpulm

Täna on Tabanipäev ( tehvanusepäev)

Tabanipäev ehk hobustepüha ( 26. detsember)

oli 19. sajandil tuntud üksnes Eesti põhjarannikul ja oli üpriski sarnane soomlaste vastava tähtpäevaga. Johann Forselius kirjutab (17. sajandi eesti tavade kohta): "Tehvanuse päeval ratsutavad nad harilikult oma hobuseid ja lasevad neile aadrit; siis olevat need väledad jooksma ja kosuvat hästi." 20. sajandi alguses on mäletatud, et hobustele pakutud õlut ja pestud õllega nende kõrvu. Muidugi kuulus selle päeva juurde hobustega ümber kiriku sõitmine või lihtsalt sõitmas käimine.

Põhjarannikul liikusid ringi tabanisandid, kes sarnaselt läänesaarte jõulusantidega käisid õlut joomas. Need olid karvastes kasukates mehed, näod tahmased või ära peidetud. Tabanid saabusid ratsa või jalameestena, kaasas kadakaoksad pererahva löömiseks. Arhiiviteateil on tabanisandid vigurdanud, tembutanud ja laulnud toas ukse juures. Neid nagu muidki sante vanasti tahapoole ei kutsutud. Tabanitel on aga olnud lausa kindel märk – aampalk, mis ulatus seinast teise ja toetas umbahju. Sellest sissepoole ei tohtinud nad minna. Laulude ja kommete poolest sarnanesid nad üldiselt mardisantidega.

Mida teised teevad

Katoliiklikes maades on tabanipäev tänini tuntud hobustepüha, kuid tähtpäev on hästi teada ka näiteks Rootsis ja Soomes. Soomes liiguvad ringi tabanisandid.

Stefanus

Umbes 35. aastal surnud esimene kristlik märter. Tema elukäigu kohta andmed peaaegu puuduvad. Arvatavasti oli ta kreekakeelne juut, kelle nimi tähendas krooni. Ta oli diakon ning üks neist, kes ennustas templi hävimist ja samastas Jeesust Moosese ennustatud messiaga. Samuti kuulutas ta Jeesuse tõusmist jumala paremale käele tema pojana. Stefanus pilluti sellise ennustuse eest ilma kohtuta kividega surnuks, mis oli toonaseid tavalisimaid karistusviise. Hukkajate seas oli ka Saulus, hilisem apostel Paulus. 415. aasta 3. augustil avastatud pühamehe säilmed viidi esmalt Konstantinoopolisse, sealt Rooma. Säilmete leidmise päeva tähistati laiemalt Inglismaal ja mujal Euroopas ning kirjutatud “Kuldlegendis”. Tema surmapäeva tähistatakse alates 4. sajandist nii lääne- kui ka idakiriku poolt. Läänekirik tähistab tabanipäeva 26. ja idakirik 27. detsembril.

Stefanus on diakonite patroon, aitab peavalu puhul. Talle on pühendatud arvukalt kirikuid, sh Inglismaal 46 normannide vallutuse järgset pühakoda. Teda kujutatakse sageli palveraamatu ja kiviga.

Kuldlegend

Jacobus de Voragine, Genua peapiiskop koostas 1275. aastal Legenda aurea (Kuldlegend ehk Pühakute elu), mis avaldati esmakordselt 1470. aastal. Juba 1483. aastal tõlkis William Caxton selle inglise keelde. Tegemist on parima ja tähtsaima keskaegse pühakute elulugude koguga, mis on mõjutanud paljude põlvkondade inimesi ja millest on avaldatud arvukalt taastrükke ladina ja muudes keeltes. Iga tõlkija on lisanud oma kommentaare ja lisandusi.

Jacobus de Voragine on ühendanud legendikogusse erinevatest allikatest leitu, omakogutu ja suulises traditsioonis ringelnu. Sel kombel annab raamat ülevaate autori ajastu usutundest ja pärimusest, vahendab tõelisust, fanatismi ja fantaasiat. Raamatus leidub apogrüüfilisi ja folkloorseid lugusid Moosesest, Pontius Pilatusest, pühakute imetegudest, kõrbeerakutest ja paljust muust keskaja legendidele ainuomasest.

Tabanipäeva muusikast

Põhja-Eestis on esinenud jõulu teisel pühal ehk tabanipäeval tabaniajajate käimist, arvatavasti Soome eeskujul. Nad olid paljus mardisantide sarnased. Vastavaid laulukatkeid on leida Kuusalu kihelkonnast ja selle naabrusest. On mainitud, et laul käis mardilaulu viisiga.

Kauneid jõule!

Vaikselt liugleb lumehelbeid,

särab täheöö,

õnn ja rahu hingi täitmas,

käes  on jõuluöö.

Imelist jõuluaega!!!

Muinasjutuline talve algus

Täna on Toomapäev

Toomapäev langeb enam-vähem talvise pööripäevaga kokku ja on päikeseaasta lõpupäev - see on ülioluline kriitiline pöördepunkt. Skandinaavias algas toomapäeval uus aasta. Asudes skandinaavia ja germaani mõjualal on mõlemast eesti rahvakalendris jälgi. Toomapäev on oluline kurjade jõudude peletamise, valgusele ja päikesele uue jõu kindlustamise poolest. Tähtpäev on säilitanud mitmeid muistseid tavasid ja saanud juurde kristlikke motiive.

Toomapäeval on liikvel surnute hinged, Toomast on peetud paganluseajast säilinud surma(haldja)ks. Vähemalt 17. sajandist alates on kirjalikke andmeid sellest, et Toomas on katku ja igasuguste raskete haiguste patroon. Toomapäeval tapeti pühadeks loomi ja soolati liha. Paadid keerati kummuli ja valati neile anniks õlut.

Kraasna asunduse eestlastel olid 19. sajandi lõpul säilinud ohvrikombed, uskumused ja loitsud, millega pöörduti maajumal Tooma, karjakaitsja, piksekahju ja põua eest hoidja poole. Toomapäeva on seostatud hingede liikumisega, kuigi hingedeaeg on ju üldiselt pigem oktoobris-novembris.

Oluline oli mustuse ja laiskuse minema saatmine kaltsu- ja õlenukkudena. Toomapäeval liikusid õlut nurudes ringi toomad. Pesti kerisekive ja puhastati majapidamist. Toomapäevast alates suuremaid töid ei tehtud, sest oli alanud jõuluaeg.

Töökeelud

Keelatud olid kõik tööd peale pühadega seotu ehk siis lubatud olid eeskätt koristamine, kraamimine ja pühadetoitude valmistamine. Eriti keelatud oli ketramine ja jahvatamine. Mõlemad tegevused on seotud päripäeva liikumisega, mistõttu neid on seostatud päikese liikumisega. Rangelt oli keelatud puude raiumine ja nende kojutoomine.

Algas pühadetoitude valmistamine, mis kestis jõululaupäevani. Valmistati vorste, leiba ja Põhja-Eestis õlut. Toomapäeval minevat Toomas tõrde – õlu läheb käima ja teda saab palju. Mõnes kihelkonnas oli aga enne toomapäeva ja toomapäeval õlletegu keelatud – sest see ei lähe käima või rikub Toomas selle.

Rituaalsed toidud

Seapea söömisega tagati sigade edenemine. Toomapäeva juurde kuuluvad pähklid ja õlu.

Toomas

1. sajandi apostel, kes on saanud tuntuks oma uskumatuse ja skeptitsismi tõttu. Pärast Kristuse surma misjonär Indias, hukati ja maeti Madrase lähedale. 394. aastal toodi Edessasse, sealt Egeuse mere äärde ja hiljem Abruzzisse. Tooma apogrüüfid pärinevad 2.-4. sajandist. Ta on arhitektide patroon (pühakupärimuse järgi ehitanud India kuningale palee) ja pimedate patroon (oma vaimse pimeduse tõttu). Idakirik pühitseb ta surmapäevana 6. oktoobrit, Süürias jm aga 3. juulit. Inglismaal on talle pühendatud 46 kirikut.

Tahma-Toomas, Must-Toomas

Toomapäeval tuli Tahma-Toomas, Must-Toomas või Jõulu-Toomas majast välja kihutada. Mõnel pool on sel puhul valmistatud vanadest riietest õlgi ja kaltse täistopitud nukk, mis on pimeduse varjus viidud teise peresse. Kui Tahma-Toomast ei märgatud ega viidud edasi, siis tähendas see laiskuse, mustuse, lohakuse, räpasuse ja muude halbade asjade majja tulekut. Leitud kaltsunukku vemmeldati ja visati ta siis uksest välja. Tavaliselt rändas Tahma-Toomas uue aasta saabumiseni ukse tagant ukse taha ja märgistas pere, kelle ukse tagant ta uusaastahommikul leiti.

Toomad, jõulutoomad

Valgeis rõivais ja mõnikord maskeeritud mehed käisid Saaremaal kolmel päeval õlut maitsmas ja lähenevaid pühi teatamas või ka naabritele õlut viimas. Ringi käidi üksinda või rühmana. Enamasti olid nende rõivad valged, mida on seostatud hingede ringiliikumisega. Vahel kandis toomas karvast musta kasukat ja oli tahmase näoga, mis viitas aastalõpul rändavatele kurjadele jõududele. Toomastel oli mõnikord kaasas puust sau, kaigas või nn toobripuu, millega taoti tantsimisel vastu põrandat. Küllatulnud toomaste tantsimine oli teine sagedane tegevus.

Mõnel pool on mehed käinud tahmaste nägudega kõrtsis toomast valgeks joomas. Saaremaalt pärit kirjanik Juhan Peegel on arvanud, et õlletegu, tähtis sündmus 19. ja 20. sajandi kehvades oludes, määras saarlaste pühad ja tähistamisviisid. Saartel on kogu jõuluaajal maskeerutud erinevateks olenditeks.

Mida teised teevad

Toomasandid, kes käsidi toitu palumas ja jõulupühi kuulutamas, olid tuntud mitmel pool, ka näiteks Inglismaal, kus toomapäeval on tähistatud kirikukelladega jõulupühade algust. Ööl vastu toomapäeva on padja alla pandud sibulaga ennustatud armsamat.

Õlenukud ja kaltsukujud

Enamasti sümboliseerivad sellised nukud personifitseeritud ebaõnne, mis tuleb viia majast või külast eemale või koguni metsa. Nukke on pekstud ja viidud protsessiooniga külast ära. Küllalt sageli oli viimine siiski salajane toiming, mida hämaruse varjus toimetati. Õlenukke valmistati ja nende abil suunati ebaõnn ja haigused eemale toomapäeval (Tahma-Toomas, Must-Toomas, Jõulu-Toomas), nääride ajal (nääritont, näärimees, näärinäkk), vastlapäeval (metsik), tuhkapäeval (kada, tuhkapoiss).

Õlenukkude traditsioon on rikkalike rahvusvaheliste paralleelidega. Eestis teadaolevad nukud on olnud paarikümnest sentimeetrist kuni üleinimpikkused, riietatud meheks või naiseks. Neile on mõnikord joonistatud pähe silmad, nina ja suu. Selline nukk oli teatava negatiivse nähtuse või omaduse kehastuseks, mistõttu õlenukke on viidud ka peredesse, kellega satuti vaenusuhteisse.

Kindlatel tähtpäevadel valmistatud nukke, kujusid, jooniseid kasutati nimiolendite kahjustamiseks, tõrjumiseks või edendamiseks. Nii on kevadistel tähtpäevadel joonistatud vaenlase kuju kriipsujukuna puukoorele ja antud talle nimi. Nimeliste puust, kaltsudest, vahast inim- ja loomakujude ja maagia abil kahjustati kujutatut, samasuguste kujudega on ka edendatud ja ravitud, viies neid kindlal ajal ohvripaika.

Talvisel madisepäeval tõrjuti Saaremaal ja Lääne-Eestis kärbseid, viies puupulkadest ja õlest "kärbseid" naaberperesse. Ka on selliseid sümboolseid kärbseid 19. sajandil käsikiviga jahvatatud, et putukaid majast eemale hoida.

19. sajandi lõpuks oli enamik nukkude ja kujudega seotud tavasid muutunud meelelahutuslikeks ja sellistena elas osa neist meedia õhutusel 20. sajandi teise pooleni. Uue rakenduse leidsid õlrkujud ja -nukud 20. sajandi lõpul aastavahetuse kaunistuste ja kuuseehetena.

Toomapäeva lauludest

Toomapäevast alates, kolmel päeval enne jõulupühi, käisid Saaremaal (jõulu)toomad. Nad teatasid eelolevate tähtpäevade saabumist nagu on kombeks ka selle piirkonna martidel ja kadridel ning soovisid lühidalt õnne uueks aastaks. Üksikuid teateid on toomaste tantsudest ja lauludest, mis värsimõõdu järgi otsustades on suhteliselt uued.

Loojuv päike

Karge taevas

Talvine taevas

Vaade jõele

Kohupiimakoogid

Tavalised pühapäeva hommikud mööduvad pannkooke küpsetades, aga unarusse on jäänud kohupiimakookide küpsetamine.
Prooviks siis vahepeal miskit erinevat!

250 g kohupiima ( Päikese kohupiim on sobilik, aga võib kasutada, millist iganes)
2 spl hapukoort
2 spl jahu
3 muna
2 spl suhkrut
50 g rosinaid
1/2 tl söögisoodat
soola

Kohupiimast, hapukoorest, munarebust ja soodaga segatud jahust valmista taigen. Soovi korral võib maitsestada vaniljega. Segada juurde pestud rosinad ja lõpuks lisada vahustatud munavalge. Hea on praadida lusikapannkoogid. Serveerida kompoti, keedise või hapukoorega.

Head isu!

Kringel

Jõulud ja igasugu aastavahetuse pidustused on tulemas ning kõik perenaised varmad küpsetama.

Panen ühe hästi maitsva kringli retsepti siia, mida ikka palju, palju on aastate jooksul ära söödudJ

Taigen

800 g jahu

50 g võid ( taluvõi on parim)

0,5 l piima

¾ pulka pärmi ( see on ennemuiste aja pulga järgi)

1 muna

1 spl suhkrut

1 tl soola

kaneeli või kakaod- milline kellelegi  meeldib

pähkleid või rosinaid- või mõlemaid

võid panna ka sukaadi

150 g võid

 

Glasuur

150 g võid

4 spl piima

1 kl suhkrut

1-2 spl kakoad

Lase piim soojaks (käesoe), sulata piimas või ja pärm, lisa sool ja suhkur, sega ning lisa lahtiklopitud muna, lisa jahu ja sõtku tainas. Taignale lisa soovi järgi kas rosinaid või pähkleid, või mõlemaid. Tee tainast piisavalt pikk rull, lõika lahti 3 riba, et punuda taigen patsi. Patsid tee kokku võiga ja siis põimi kringliks.

Valmista glasuur.

Sulata või lisa suhkur, piim ja kakao. Tee vedelama poolne šokolaadimass.

Kui kringel on küpsenud kuldkollaseks, lase natuke jahtuda, siis pane lahti löönud küpse kringli pragudesse šokolaadimassi ning samuti pane massi kringli peale.

Head küpsetamist ja head isu!

Lumesadu

Lumetuisk

Raske kasukas

Täna on Luutsinapäev

Luutsipäev ( luutsinapäev, luutsnapäev, luutsi) 13. detsember

Luutsipäeva tähistati Eestis eestkätt rannarootsi aladel. Uuesti kerkis püha tähelepanu alla 1980. aastatel, pärast peaaegu sada aastat kestnud vaheaega - siis hakati püha tähistama Tallinnas ja kunagistel eestirootslaste asualadel.

Päeva endisest tähendusest olid 19. sajandi rahvakalendrisse jäänud vaid mitmesugused ilmaended. Tuntud on vanasõna Mart matab, Kadri katab, Luutsi tuleb luuaga, Toomas tuiskab taga täis, mis näitab, et lund on siis kindlasti. Ööd pärast luutsipäeva on nimetatud aasta pikimaks, mis kunagise juuliuse kalendri järgi vastab tõele. Hiljem oli aasta pikim öö pööripäevaga seotud ehk toomapäeva läheduses.

Mingis suhtes erandlikel päevadel püüti kõigest halvast vabaneda, seetõttu oli kurja tõrjumine aktuaalne ka luutsipäeval - ööseks pandi õlgedesse (heintesse) raudese, sest kariloomad ei taha muidu enam õlgi süüa. Kogu tegevust põhjendati sellega, et vastasel juhul poeb õlgedesse luutsi, keda siis ka naljatamisi aeti kotti ja tõrjuti. Lääne-Eestis ja saartel käisid ringi luutsid – maskeeritud jõulusandid.

Lauri Vahtre on arvanud, et Eestisse saabus luutsipäev dominikaani ja frantsiskaani mungaordude kaudu, kelle juures päeva nimipühak Lucia oli väga austatud.

Valmistati jõuluehteid.

Keelud

Kehtis ketrus- ja kudumiskeeld.

Luutsi püüdmine

1960. aastateni kuulus personifitseeritud olendite kottiajamine, kinnipüüdmine jmt osa pühade juurde. Küllap on selle taga algne kujutelm olendist, kes vastasel juhul kipub sarnaselt kodukuraditega toitu, töid ja elamist rikkuma ja segadust tekitama. Selleks ajaks, kui rahvakombeid üles kirjutama hakati, oli sellest saanud laste ja kergeusklike ninapidivedamise komme. Täiskasvanu otsis kusagil kõrgemal kohal või pööningul luutsit taga ja püüdis teda välja ajada. Püüdja(d) ootas(id) kotiga all, et elukas kinni püüda. Enamasti lõppes kogu otsimine hüüdega, et luutsi on käes, mille järel visati kotihoidjale vett kaela. Veesahmakat kutsuti luutsina kuseks, nagu kadrisula näiteks kadrikuseks. Arvatavasti oli kõigil neil kastmiskommetel kunagi (viljakus)maagiline tähendus. Rahvausundist on tuntud ka kurjade jõudude ülekandmine nn patuoinale ja selle peletamise või ehmatamise vahendusel deemonlikest olenditest vabanemine.

Luutsid

Luutsipäeval käidi eriti Hiiu- ja Saaremaal luutsiks. Luutsid olid enamasti noored inimesed, kes liikusid perest peresse tundmatuseni muudetud välimusega (mehed naiste- ja naised meesterõivastes), kandsid vööl vitsu või vitsakimpe. Luutsid tihti ei palunudki ande, vaid pigem kontrollisid kodust korda ja pühadeks valmistumist. Vits karistus-, ergutus- ja tervistava vahendina kuulus veel mardi-kadrisantide, vahel jõulusantide, jõuluvana, kuid ka näiteks urbepäeva juurde.

Lucia

Lucia elas 3. sajandi paiku Sitsiilias Sürakuusas ja oli pärit jõukast perest. Pärast seda, kui talle ilmutas end Püha Agatha, sai temast nn kristuse pruut. Lucial kulus palju vaeva, veenmaks ema, et ta ei soovi abielluda ja et varandus tuleb jagada vaestele. Ema nõustus alles pärast seda, kui ta ise ime läbi tervenes. Pettunud kosilane andis pruudi kui kristlase üles. Lucia määrati karistuseks lõbumajja, kuid äraviijad ei suutnud teda paigalt liigutada. Selle ime järel, umbes 304. aastal, Lucia hukati. Lucia kultus algas suhteliselt kohe pärast hukkamist. Keskajal oli ta Itaalias, aga eriti Sitsiilias armastatud kaitsepühak.

Luciat on sageli kujutatud hoidmas käes nõu, milles on kaks silma. See on seotud teise kuulsa Lucia-legendiga, mille järgi keiser Diocletianus torkas tütarlapsel silmad peast välja, et kangekaelsest olendist lõpuks jagu saada. Jumal taastas neiu nägemise.

Lucia nimi tähendab valgust, valgusekandjat. Ta on pimedate ja silmahaiguste käes kannatavate inimeste kaitsepühak.

Mida teised teevad

Eriti populaarne on luutsipäev Rootsis, rootsikeelses Soomes ja näiteks Itaalias.

Luutsipäevaga algab Rootsis tegelik jõuluaeg. Lucia on seal kaunis blond neiu, luutsipäeva puhul valitakse iga maakonna ja kogu Rootsi Lucia, kes juhib luutsipäeva protsessioone. Aga ka kodudes toimub pidulik ringkäik 13. detsembri varahommikul, mida juhib pere noorim või vanim tütar. Lucia kannab peas igihaljast krooni pikkade põlevate küünaldega ning tal on seljas punase ehisvööga valge kleit.

Linnades ja külades toimuvatel protsessioonidel kõnnivad Lucia järel tütarlapsed, tähenoormehed ja jõuluvaimud (tomtar). Viimased toovad tavaliselt peredesse saiakesi, piparkooke ja kohvi. Luutsipäeva juurde kuulub kuuma glögi joomine ja laulmine. Üks tuntud luutsipäevalaul (Luciasång) on meilgi teada, see on naapoli lauluke "Santa Lucia", mille rootsikeelses variandis räägitakse pimedusest, mis on üle maa, ning sellest, kuidas Lucia selle eemale peletab.

Alates luutsipäevast koristatakse ja kaunistatakse kodusid, et jõulupühadeks valmis olla. Palju kasutatakse kaunistamiseks kunstlilli, majaustele riputatakse säravad punase paelaga kaunistatud pärjad, lakke kroonid. Vanasti ja mõnel pool tänini viiakse loomadele lauta leiba.

Soomes Helsingis toimub Aleksandri väljakul peakirikus õhtune jumalateenistus, millel on tähtis osa valges kleidis Lucial, teda saatvatel tüdrukutel, tähenoormeestel ja punamütsilistel tonttudel. Pärast teenistust laskuvad pidulikult valgustatud kõrgest kirikutrepist alla luutsiakrooni kandvad tütarlapsed, istuvad hobukaarikusse ja alustavad ringsõitu läbi linna. Tänapäevastel luutsiatel on peas kõrgetest elektriküünaldest kroon, ka tonttudel on elektrilaternated. Reklaamtulede ja piduliku tänavalgustuse valgel järgneb luutsiatele hulk dekoreeritud autosid muude tähtsate tegelastega, nagu Miki-Hiir, jõuluvana, kostümeeritud ratsanikud jpt. Helsingi kirikuesine ja tänavad on tungil rootsikeelsest rahvast ja uudishimulikest, kes ootavad luutsiate saabumist, saadavad rongkäiku läbi linna ja puhuvad pühadejuttu. Protsessiooni tegelastel aga algab rongkäigu lõppedes Finlandiatalos luutsiapidu.

Jõulud ja jõulukombed

v          Jõulud tähistavad talvist üleminekut lühenevatelt päevadelt päikese uuele võidule. Jõulude vastandiks on kalendri suvepoolel Jaanipäev. Kristlik kirik pühitseb jõuludega jumala ainusündinud poja, Jeesuse Kristuse tulekut.

v          21. detsembrist 6. jaanuarini kestavad talvepühad. Jõuluaja tähtpäevad on toomapäev (21. detsember), jõululaupäev (24. detsember), jõulupühad (25. - 27. detsember), tabanipäev (26. detsember), vana-aasta (31. detsember), uusaasta (1. jaanuar) ja kolmekuningapäev (6. jaanuar).

v          Jõulud ja aastavahetus on kõikjal maailmas püha, mida tähistatakse vanadest tavadest lähtudes eriliste ja rohkete toitudega, mängude, laulude ja lõbutsemisega.

v          Jõulude, nagu ka aastavahetuse juurde kuuluvad kingitused, lahkunud esivanemate mälestamine kalmudel küünalde süütamisega või nende meenutamine, sugulaste ja sõprade õnnitlemine kaartidega, jõulupuu, jõulukirik ja jõululaulud, paljudes riikides vabad päevad või koguni pikem jõulupuhkus. Viimase saja aastaga on jõuludest kujunenud suured kaubanduslikud pühad, mis algavad varakult detsembri algul või juba novembri lõpul, st advendiajal ja isegi selle eel.

v          Eestis toodi 19. sajandi lõpuni jõuluks talutarre ja samuti äärelinna tubadesse õled. Jõukamates peredes toodi tuppa heinu. Mõnel pool on ühtesid toodud jõuludeks ja teisi uueks aastaks. Põhjendatud on teguviisi eeskätt sellega, et Kristus sündis tallis ja ta esimene ase oli sõimes. Kalendritavade uurijad on kaldunud arvama, et üheks põhjuseks karmi talvega Põhjamaades oli põranda soojendamine ja samaaegu ehtimine ning ka viljakuse tagamine.

v          Jõuludeks koristati ja ehiti kogu majapidamine ning valmistati aasta rikkalikumad piduroad. Et pühade ajal ei tohtinud tööd teha, tuli kõigi ettevalmistustega varakult hakkama saada. Tehti jõulukroonid ja -krässid, samuti lambarasvast ja mesilasvahast kolmeharulised küünlad.

v          Mõningate andmete kohaselt on kodudesse jõulukuused ilmselt tulnud 18. sajandil, seda luterlike sakslaste eeskujul ja trükitud jõulujuttudest mõjutatuna. 19. sajandi alguses oli komme linnades tuntud, ehkki mitte kõigis peredes puud laste rõõmuks üles ei seatud. Samal ajal alustasid jõulupuudega oma kodudes mõisnikud ja kirikuõpetajad ja need tavad hakkasid kanduma taludesse. 1863. aastal on J. W. Jannsen näinud Tartu maju säramas kuusepuudest ja küünaldest. Väljakukuuskedest vanim on teada aastast 1441: puu püstitati Tallinna keskväljakule.

v          Taluperedes ehiti kuuski 19. sajandil küünaldega; ka poekommide, piparkookide ja õuntega. Üldiselt oli 19. sajandi jõulupuudel juba õrnu klaaskuule ja muid jõulumune. Koolis valmistati ka ise ehteid, peamiselt keesid, lumehelbeid ja inglikesi.

v          Jõuluvana kuju ja isik on sajandite jooksul mitmel korral muutunud. Algseks kingitoojaks, kellest jõuluvana kuju välja arenes, on peetud piiskop Püha Nikolaust. Arvatavasti hakkas jõuluvana Eestimaal kinke tooma 19. sajandi esimesel poolel. Varasematest jõulupidudest on teada, et kingitusi said üksnes teenijad ja lapsed.

v          Jõulukaarte hakati valmistama Inglismaal 1843. aastal Henry Cole’i idee järgi. Esimesed kaardid olid kaunilt koloreeritud ühevärvitrükised, kuid väga kallid ja neid müüdi mitu aastat. Eestis hakati jõulukaarte saatma 1870. aastatel, arvatavasti pärast seda, kui 1872. aasta postimäärustik lubas hakata saatma lahtisi kaarte.

v          Jõululaupäeval saunaskäimine oli sama oluline kui jõulukirik. Saunas käidi veel 1970. aastatel ja saunaomanikel on see tänini kindel jõulukomme. Lääne-Eestis ja saartel käis sauna juures jõuluhani, kes kippus lapsi näpistama (ikka laiskuse ja pahategude eest, seegi tava elas veel 1980. aastatel).

v          19. sajandil ja 20. alguses said lapsed jõuludeks uued rõivad ja jalatsid. See oli jõulukinkidest sõltumatu lepe.

v          Jõululaupäevaks lõpetati talutööd. Jõululaupäeva hommikul tõusti väga vara, et viimaste töödega õigeks ajaks toime tulla. Siis pidi valmis saama kogu jõuluaja toit, mida hiljem jaokaupa soojendati. Eesti jõulutoitudeks on ikka olnud verivorstid, sült, sealiha, kartulid ja hapukapsad. Tehti ka õlut. Küpsetati leiba,  mida kutsuti jõuluorikaks või –pulliks. See leib seisis kogu jõuluaja puutumatult laual. Kui pühad läbi, jagati leib osadeks ja söödeti karjale.

v          Jõuluõhtul tuli süüa 9 kuni 12 korda või panna lauale vastav arv roogasid. Rikkalikult kaetud laud oli varsemal ajal pika paastuaja lõppemise märgiks, kuid ühtlasi tagatis, et uuel aastal on külluslikult toitu. Jõuluks tapeti vanasti siga ja seetõttu olid olulised erinevad sealihast, -verest jm valmistatud road. Jõulujoogiks valmistati õlut ehk jõulukahi. Veel oli eristaatuses jõululeib.

v          Hingede pärast hoiti uue aastani vaikust, toit laual, voodid tühjad ja tuba öösel valge. Pidi jälgima, et toidunõudel poleks kaasi peal. Kusagil olla hingedele eraldi laud kaetud või teisal jälle toit kirve peale pandud. Usuti, et pärast pererahvast lähevad hinged sauna vihtlema.

v          Jõululaupäeval ja esimesel jõulupühal külas ei käidud. Alles pärast seda algasid külaskäigud ja jõulumängud. Kolmandal pühal saadeti jõulud minema. Hobused rakendati saanide ette ja kihutati aisakellade helinal ringi. Tantsiti, mängiti ja mürati põhus.

Maagilisi tavasid jõulude ajal:

v          Jõuludeks toodi koju kõik välja laenatud asjad ning jõulude ajal ei laenatud midagi välja. Kõik tööriistad viidi ulualla.

v          Inimeste ja majapidamise kaitsmiseks ning selleks, et oleks õnne, tehti mitmesuguseid ohutisi. Tubadesse kaabiti pisut hõbevalget või raputati soola või siis tehti kadakasuitsu. Ohutised olid samuti kõikvõimalikud jõuluks valmistatud krässid, tähed ja ristid. Arvati, et need koguvad pühade ajal endasse kõik soovimatu, seepärast tuli nad pärast pühi põletada.

v          Jõuluõhtul enne pimedat tehti välisustele, väravatele ja sõidukitele valge kriidi või söega ristid. Isegi kaevule, põllunurkadele ja nõudele tehti riste. Ristid olid eri paigus erinevad. Aitas seegi, kui hooned n-ö piirati – tehti nende ümber kõndides ring.

v          Saaremaal suitsutati jõuluõlgedega põldusid. Jõuluööks toodi viljavakk tuppa laua alla ja viidi linnuvihk aiateibasse või katusele, puistati viljateri käsikivile. Hommikul viidi tuppatoodud vakast vilja hobustele ja puistati õlgi lauda-, aida- ja kaevuteele.

v          Jõuluööl või esimesel jõulupühal visati soola kaevu ja esimesena pidi kaevule minema meesterahvas. Üldse oli soovitav öösel kaevu juurde mitte minna, sest usuti, et kaevul käivad sel ajal surnud.

v          Lõuna-Eestis pesti esimese püha hommikul silmi veega, millesse oli pandud elavaid süsi või kaabitud hõbedat.

v          Aknad tuli kinni katta, et kurjad jõud, surnud ja haldjad aknast sisse ei vaataks. Eeskätt on kardetud kuradit, vanapaganat, vaimusid, kuid ka surnuid ja kodukäijaid ehk külmkingasid ja teisi olendeid.

v          Jõulude riiklik tähistamine pole kusagil eriti vana, sest nt USAs hakkas esimesena ametlikult jõule pidama Alabama osariik alates aastast 1836.

Metsarada

Muinasjutt

Pihlakakobara mütsike

Mütsike

Teised jõulud

Kui te näete....

Kui te näete midagi kaunist, siis imetlege seda.
Kui te tunnete armastust, siis öelge midagi sellele, keda te armastate.
Deepak Chopra

Isik, kelles...

Isik, kelles väljenduvad nii positiivsed kui ka negatiivsed omadused,
jõud ja nõrkus, ei ole puudulik, vaid täiuslik.
Deepak Chopra

Õnn ei saa...

Õnn ei saa olla igavene.
Õnnele peab midagi eelnema ja midagi järgnema.
Pidev saab olla ainult taotlus õnnele,
mis iseenesest on vaid õnnetuste katkendlik ahel.

Pisiasjus...

Pisiasjus võib juhus vempe mängida, suur õnn on enda teha!
Usun, et kadeda õnn pole õnn, nagu kahjurõõm pole rõõm
ega mahalöömine pole võit.
V. Panso

Sugupuu uurija

Paberikorvis

Uhke

Koos kaisukaga

Uinak

Rahulolev

Väike rääbakas

Lapsepõlve rõõmud

See juhtus jõulukuu esimesel hommikul.

Andrus Kivirähk.

Laps oli juba ärganud ning tõtanud akna juurde et vaadata, kas päkapikk tal ka sel aastal öösiti külas käib. Tõepoolest - õhtul aknalauale asetatud sussi sisse oli öö jooksul ilmunud suur komm. Laps sõi selle kohe ära. Siis märkas ta isa sussi.

Suur veidi rebenenud kannaga tuhvel oli samuti aknalauale tõstetud ning selle sisse oli torgatud liitrine viinapudel.

Laps ei imestanud sugugi, et päkapikk ka tema ammu lapseeast väljas isa niimoodi heldelt meeles peab. Miks mitte? Ka jõuluvana toob kinke kõigile. Laps läks vanemate voodi juurde ja asus isa äratama.

"Tõuse üles, sul on sussi sees pudel," teatas ta.

Isa paotas uniselt silmi. "Noh, mis päkapikk sulle tõi?" küsis ta.

"Kommi," vastas laps. "Aga sulle tõi pudeli. Tule, võta ära."

"Mis pudeli?" ei saanud isa aru. "Tõi mulle pudeli? Mis jutt see on? Ka ema oli ärganud ja istuli tõusnud. Ta kiikas aknalaua poole. "Ongi pudel!" ütles ta. "Küll sa oled lapsik!"

Isa ajas end ägades püsti ja põrnitses jahmunult oma pilgeni täis tuhvlit. Viinapudelit ära tundes muigas ta lõbusalt.

"Noh, aitäh päkapikule!" lausus ta ning püüdis emale musi anda. Aga ema tõmbus kõrvale.

"Hakkavad need vanad naljad jälle peale?" küsis ta pahural sosinal.

"Ostnud endale siis poolik, kui muidu ei saa, aga terve liitri!"

"Ma mõtlesin, et sina panid selle mulle sussi sisse," sosistas isa vastu ja oli imestunud näoga.

"Ära mängi lolli!" nähvas ema ning ronis pahaselt voodist välja.

Rohkem sel päeval salapärasest viinastjuttu ei tehtud, aga kui laps õhtul taas oma sussikest aknalauale seadis, urises ema kurjalt isa kõrva juures:

"Kas sul on homme hommikuks ka viinapudel ostetud?"

"Kallis inimene, saa aru..." hakkas isa seletama, aga ema ei kuulanud teda. Torganud salaja lapse sussi sisse paki küpsiseid, rullus ta vihaselt vatiteki sisse nagu pelmeen.

Hommikul ärkas isa selle peale et tema voodi ees seisis laps ja kõneles:

Ärka üles ja võta oma viin tuhvlist välja. Aga minule tõi päkapikk küpsised!"

"Päris napakas! " nuuksus ema padja sisse, samal ajal kui isa õnnetu näoga, aluspüksid lontis ja viinapudel peos, voodi kõrval seisis.

"On sul tõesti nii palju raha, et iga päev liitrite kaupa viina osta?

Võiksid parem midagi lapsele muretseda, vana joodik niisugune! Et see viin sulle kurku kinni jääks!"

"Mina pole seda ostnud!" õigustas end isa. "Mina ei tahagi seda viina!

Tahad, ma valan selle kraanikausist alla?"

"Ah nii jõukas mees oled, et loputad selge viinaga torustikku!" õiendas ema sängist. "Kas hakkad varsti shampusevanne ka võtma?"

"Päkapikk vist tõi mulle..." pomises surmõnnetu isa, aga ema üksnes sülitas sellise jutu peale.

Järgmisel ööl ei julgenud isa magada. Ta lebas tasakesi ja valvas akent. Mõlemad sussid oli ta padja alla peitnud, et päkapikk neid kätte ei saaks. Kuid vastu hommikut vajusid tema väsinud silmad siiski kinni ja koidikuvalgus paljastas sedapuhku varakult ärganud emale halastamatus selguses aknalaua, kus tagasihoidlikku piparkooki sisaldava lapse sussikese kõrval laiutas isa tuhvel koos kaheliitrise "Hennessy" konjakiga.

Isa ärkas ema röökimise peale. Ta kobas peaalust - üks suss oli kadunud.

"Lurjus!" karjus ema. "Sa oled kogu oma palga maha joonud! See maksab ju oma tuhat krooni! Küll võib üks inimene alatu olla! Vihkan sind! Vihkan!"

Ja ema avas õhuakna ning virutas kalli pudeli alla sillutisele.

Isa tõusis ja pesi aeglaselt hambaid nagu surmamõistetu. Ta ei söandanud end õieti sirgugi ajada, kõndis küürus ja vedas jalgu järel. Mõistmata, kust niisugnne õnnetus talle kaela on sadanud, võpatas ta alati, kui ema suud paotas, ja tõmbus kössi - hoopi oodates. Ta tundis südames pisteid ja tema käed värisesid. Mitu korda üritas ta ema ette põlvili langeda ja nuttes vanduda, et tema ei tea millestki midagi ja kõik need hommikused kingitused on tema jaoks vaid nagu kohutav, piinav unenägu. Kuid ema

astus temast üle kui koerast.

Järgmisel hommikul leidis isa aknalaualt puhtast kullast lipsunõela, päev hiljem hinnalise käekella ja seejärel tohutu rubiiniga sõrmuse. Ema lakkas isaga sootuks kõnelemast ja pidas teda vaimuhaigeks, kes on pangast laenu võtnud ja nüü hullumeelses pillamiskires raha sirgeks lööb. Kõik saadud väärtasjad müüs ema maha, et kindlustada oma lesepõlve siis, kui võlausaldajad isale järele tulevad ning ta ära viivad. Isal läksid juuksed oimukohtadelt halliks.

Siis saabus järjekordne hommik. Isa ei peitnud enam susse, ta teadis, et see on mõttetu, hinnaliste kingituste voolu oli võimatu peatada. Talvine päike tõusis, ema ja laps magasid veel. Isa ajas end ettevaatlikult põrandalt püsti. (Voodis ei maganud ta enam ammu, ema ei lubanud.) Ta läks akna juurde ja võttis oma sussist välja kuldse korgiga parfüümi. Selle all oli mingi kiri. Isa avas selle ja, sättinud prillid ninale,

luges: "Viimaks võtan julguse kokku ja pöördun Teie poole, et öelda – ma armastan Teid. Meeletult, kirglikult, pööraselt... Olen Teie järele hull. Armusin Teisse otsekohe, kui Teid esimest korda nägin. Kas Te üldse kujutate ette, kui kaunis Te olete magades? Ma seisin lummatult, pidasin hinge kinni, kuid kui Te teaksite, mis toimus minu südames! Veel praegugi näen silmi sulgedes enda ees Teie suikuvat, nõtket tiigrikeha.

Oleksin tahtnud Teid suudelda, puistata Teie säärtele tuhksuhkrut ja rosinaid... Mu ihaldusväärseim suhkrupoisu!

Teadke, et olen Teie heaks kõigeks valmis. Mu arm, mu ainus! Mu elu suurim aare, päikesest kullatud hellake! Mu käed värisevad Teile kirjutades - nii piinav on mind vallanud saatuslik kirg. Ah, kui ma vaid võiksin loota, et Te mindki lahke pilguga vaatate! Ma vist hulluksin õnnest!

Kuid ma ei tea, kas Teile üldse meeldivad päkapikud. Palun, ärge otsustage kiirustades! Teie põlgus tapaks mu. Ma olen Teie heaks kõigeks valmis. Tahate, ma ajan habeme maha, tahate, ma riietun naiseks, ma ei löö millegi ees risti ette. Saage ainult minu omaks! Mu kullake, mu inglike, mu parim..."

Alla oli kirjutatud - "Päkapikk Pepe".

Lisatud oli ka Pepe foto. Selle pealt vaatas vastu tugev, lihaseline pöialpoiss, hoolikalt patsikestesse põimitud ruuge habemega. Päkapikk kandis tihedalt liibuvaid mustast nahast pükse ja tema silmad olid helesinised ning nukralt niisked. Isa istus voodile. Ema liigutas end unes ja ohkas. Kiiresti libistas isa  päkapiku kirja ning foto oma särgi alla. Ei, ema ei pea seda nägema, kindlasti mitte! Isa tundis, kuidas tema süda vastu lõhastatud kirjapaberit tuksub.

Käes oli alles teine advent.

Memme koduleib

Veel üks koduleiva retsept, mis on kiirjuuretise baasil tehtud, aga väga maitsev.
See retsept on umbes 30 aastat vana, niikaua mäletan seda mina ja selle järgi tegi koduleiba minu vanaema. Ka mina ise alustasin leivategu just selle retsepti järgi 20 aastat tagasi ja teen ka täna veel, sest mulle see maitseb.


Juuretis:
1 päts rukkileiba
1 pk petti
50g pärmi
100 g suhkrut
sool
köömned
jahu ( Kalewi rukkijahu)
Leib koorida ja peenestada näppude vahel, valada peale pett, segada.
Lasta 1 tund seista.
Siis hõõruda see segu läbi sõela, lisada natukene jahu, et oleks paras mass. 
Peale riputada paks kord jahu, 2-3 cm.
Jäta hapnema 12 tunniks sooja kohta.
Teisel päeval:
pärm sulatada suhkruga, lisada sool ja köömned ja kloppida segamini eelmisel päeval tehtud juuretisega.
Seejärel kasta üsna kõva taigen.
Teha eelkergitust pannil ja panna ahju 45 minutiks!!!!

Head isu!

Ärgu keegi...

Ärgu keegi kunagi tulgu su juurde nii, et ta ei lahku parema ja õnnelikumana. 
Igaüks peaks nägema lahkust su näos, su silmis, su naeratuses.


“Rõõmu Süda”, 1987

Mured...

Mured panevad proovile südame, neid aastatega tuleb juurde vaid. 
Ja ainus naeratus, mis väärib ülistust, on naeratus, mis särab läbi pisaraist.

Kindlasti...

Kindlasti on igaüks tundnud, et õnnelik sõber on nagu päikesepaisteline päev, mis heidab oma sära kõigele ümbritsevatele, ja enamik meist suudab oma soovi kohaselt teha sellest maailmast kas lossi või vangla.

Kõrreke lumes

Tõeline talv

Lumi, lumi......

Troonil...

Troonil oskab iga teine istuda, aga mängida kojanarri, selleks on aru vaja.
näidend “Kuningal on külm”, 1936

Koolitunnistus...

Koolitunnistus ei tähenda midagi — alles elus näitab inimene, mis ta tõepoolest väärt on.

Et olla...

ET OLLA ASENDAMATU, TULEB OLLA ERILINE.

Härmas rohulibled

Lumine

Esimene lumi