Ma pole kunagi olnud "naistekate" eriline lugeja aga seekord sai midagi kergemat raamatukogust toodud ja nüüd ma siin siis sellest kriban ja võiks öelda, et päris mõnus oli vahelduseks viimasel ajal loetud raskemale kirjandusele lugeda veidi igapäevaselt otsekohest 60- aastaseks saava naise lugu.
Räägin siinkohal Tiina Ilvese " Viis viimatist" raamatust. Võtsin selle eile raamatukogust, sest hää sõbranna ja raamatukogu töötaja, nagu ta on, soovitas seda. Esimesed viis lehekülge ära lugenud, oli aru saada, mis mind ees ootab, naljakas, aga ma pole varem päris nii lugenudki, et võtan raamatu ja enne ära ei pane kui see on kaanest kaaneni läbi. Eile aga just nii juhtus:):) Päev iseendale naistekaga:):)
See on siis selline muhe ja naturalistlik, veidi vürtsikalt otsekohene, lihtsa ja elukogenud naise jutustus. Ma ei hakka siinkohal lahkama seda lugu, see lihtsalt on selline, et saada seda õiget fiilingut, tuleb endal lihtsalt lugeda, ei muud:)
Häid lugemiselamusi:):)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar