Ma arvasin nõnda, et meri on alati sinine
ja et varjatud kullateri täis on viimne kui inime.
Et merel sõites tuleb julgelt tuult trotsida
ja väsimust võites tuleb ilmast imesid otsida.
Ma sõudsin, südames õhin, ümber lained sumasid,
taevarannad ja merepõhi mulle vastu kumasid.
Sain teada, et meri harva, õige harva on sinine
ning et tühi ja halli karva on sageli inime.
Nägin maid ma, mis järvetud, jõetud,
tolm ja põrm, muud ei olegi,
inimlapsi, kes mullast on võetud, kus kulda polegi.
Kuid ma arvan, et siiski tasub olla, eksida, ihata,
teada tahta, kus tera asub, armastada ja vihata,
ning näha, et hallist hallim meri on vahel sinine,
ja tunda: on kallimast kallim kullateraga inime.
Ellen Niit
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar