Ohohhooo, uus päev, uus algus, uus iga.... Kuidas siis on olla taas aasta vanem? Küsitakse tavaliselt. Või siis, et, mis tunne on selles vanuses? Tunne on hea, kohv maitseb samahästi, tervis on parema kui iial enne, ainult mõistust tundub rohkem olema.....seegi peaks ju hea näitaja olema!!!
Kui ma olin kahekümnene, siis olid kolmekümne aastased minu jaoks vanad ja neljakümnesed tohutult vanad, veel eakamatest rääkimata. Kui sain ise 30, nihkus see kuidagi edasi, see vanus, siis tundus 30 olla noor mis noor ja et siis 40-sed olid natuke vanad, 50-sed, veel natuke vanemad jne.... Sama räägib täna ka mu enda laps. Et tema, kes ta alles 18, kõik tunduvad kuidagi vanad olema.... Eile tuli jutuks, et vaata, kui sina juba 44 oled, olen mina ju juba 69, kostus üksainus lause: jube..... Aga kas on? Enda vananemist tunnetan mina ainult oma lapse sirgumist nähes:) Ta on ju juba nii suur, uskumatu, oleks olnud kui eile, kui alles sündis ja tegi seda, teist ja kolmandat. Oli laps. Täna on juba täiskasvanu!
Nüüd, kui ma ise olen üle neljakümne, siis, täna tundub mulle, et isegi 65 pole veel ju vana, rääkimata siis neljakümnestest. Tegelikult on igal eal omad rõõmud ja mured, ja vahet ei ole, kui vana sa oled. Asi on lihtsalt elu kvaliteedis. Ja selles, mida ja kuidas sa mingis eas teed. Naudime siis seda keskiga ja keskearõõme:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar