Üle hämara, varjudest tume,
õrna ja sinava lume
heidab veerev, kustuv päike
punava läike.
Üle ääreta, lumise välja, nii tühja ja palja
viib üksik tee üle jõe,
kus pruunikad pajud on unesse vajund.
Mööda lõpmata teed lähevad reed
kuu kahvatul kumal, eha punal, kaugele ...
/V.G. Ridala/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar