Vaid naine olen. Ning seetõttu tumm.
Pilk kisendab – ent naeratavad huuled.
Mu kallis! – Taanimaa on türm!
Siit põgeneme!
Tuled?...
Ah, õigus – tulla sa ei saa,
sest kättemaksu oma ihus kannad.
On kuningatel asju ajada.
Kuid mida tegema peab
kuninganna?
Vaid naine…ning seetõttu õrn kui laps
jõu jõhkra vastu, mis on talle jumal.
Tean, keda himustas su kättemaks.
Kuid keda lõpuks tabas ta,
mu rumal?
Jah, armastus on kahe teraga.
Võid murda – asja olemust ei muuda.
Ma isast vabaks kuidagi ei saa.
Ja isatapjast…
lahkuda ei suuda.
Vaid naine olen. Saad, siis andesta.
Te tahtel umbtee eal ei kao
mu jalust.
Jääb ainsaks väljapääsuks hulluda
mul valust.
Doris Kareva
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar