Ma vaatan taevast, arvata ei oska, 
kas pilvedes on vihm või juba lumi.
Kuid järsku sügiskohinatest kostab
metsmesilase tume sumin,
ta vastutuulest raske lend.

Ja rahulikult, vana mehe jõuga
siis tumepunasesse lõvilõuga
ta surub end
veel korraks ...
Vaprana ja visana
tuult trotsib tema habras tiib.
Ja viimset mett
veel viimse pisara
ta oma hämardunud pessa viib.
/Mart Raud/