Sügisemaru

Kuulete kuidas nüüd märatseb maru ja murrab,

mühistes metsadest läbi ja vilistes ladvus,
kohutab tigedalt hirmunud lindusid pesas,

karustab kadaka käharaid, kolletand põõsaid,
kriimustab karjamaa konarlist, künkalist pinda,

kitkub ja katkub veel viimaseid külmetand lilli,
hullab ja möllab ja tantsib ja ulub kui hunt üle nurme.

Tõuseb kui salajast nuttu hiiest ja salust,

kaevates kohavad kuused ja kased ja männid:
võitluses tormiga langeb siin raksudes mõni.
Aga ta ratsutab uhkelt neist langenuist üle,

naeratab õelalt ja kõlistab kannukseid ülbelt,
kolistab kändusid mööda ja vilistab ladvus:

raudsete kätega kuningas- sügisemaru.

Marie Under