Kujutelm

Kus olen ma Sind näinud? Unes vist?
Jah, mõnes kaunis unes, mis ei johtu
just tihti rahutuile. Neitsiohtu
siis olin alles ja täis ootamist.

Oh, ära ehmata, kui nüüd, kus rist,
mis märgib päevi noid, kaob paksu rohtu,
et ma ei vaiki veel, et vajan lohtu
ja jälle olen Sinu poole kist.

Mis jampsin ma! Kas ongi Sinu jalg
käind maisi teid? Sind pole ruumis, ajas.
Sa oled unelmais ja lõhnus, kajas
ning igatsusest loorit Sinu palg.

Kuid, olematu, kuis jäänd Sa mul meele!
End unustasin Sinu poole teele.

Las siiski kõnelen ma Sinuga:
kõik võõrastus ja pelgus hajub uttu,
ja kuigi sulavad mu sõnad nuttu,
ma tean, siis nutad Sina minuga.

Mul oleks mõndagi veel ütelda,
mis aimatavaks jäänd kesk eluruttu,
mis pole mahtund luule muinasjuttu,
mis vaevab nüüd, et rahu ma ei saa.

Ei otsi ma Sind päeval. Pimedust
kui riivab mõtte virvatule valgus,
siis nagu katsuksid Sa minu ust.

Kuid raske iga pihtimuse algus.
Käe tõstan jälle ette kõnehoole -
las siiski ainult vaikin Sinu poole.
Marie Under