Laine laine järel vastu kive laksub,
õhtupäikesest veel muul on soe.
Taamal päike vaikselt merre laskub
jättes veele imelise läike.
Taevas punetab ja sulab ühte
merega mis nüüd veel õhetab.
Istun rannal, naudin ilu,
imelist mis ainult siin.
Vaatan punast merepilti
enne selle kadumist.
Õhtu jahtub, meri vaikib,
laine vaikselt rahuneb.
Istun rannal, naudin ilu,
see mu ainus hetk veel siin.
/Suvi 2009/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar