Su suu

Su suu mull´jälle oli üllatav ning uus:
kui lõhnav, kasteniiske nelk,
ta hõõgus näos, kus joovastuse helk,
ja veretades tuksatas kui haav.

Mu hõiskav veri, ärapillatav,
sind armastades värahtas kui välk-
su sülelused katsid mind kui telk,
ning videvik meid varjas lillatav.

Nii minagi! Ei õitsend eile veel,
ei lõhnanud kui suveöine aid
su suudlusvihmas minu valge ihu.

Kuid täna- tuhatkordnenud mu meel!
ma aiman: aardeid veelgi rikkamaid
meil elult üllatavalt nopib pihu.
Marie Under