laupäev, 29. jaanuar 2011

Elumoto

Elu EI TOHIKS olla teekond hauda eesmärgiga jõuda turvaliselt pärale atraktiivses ja hästi säilinud kehas, vaid pigem külg ees sisse lennata, šokolaaditahvel ühes ja veiniklaas teises käes, keha kasutatud ja kulunud ning karjuda "Issver, milline reis!!!"

Elagu Elu!

neljapäev, 27. jaanuar 2011

Neale Donald Walsch

Ülistage oma praegust olekut, 
aga ärge mõistke hukka seda, kes te olite eile, 
ega välistage seda, kelleks võiksite saada homme.  
(“Jutuajamised Jumalaga: ebatavaline dialoog. 3. raamat”)

Neale Donald Walsch

Inimese arengu mõõdupuuks on see, mis talle hea tunde loob. 
Kui sulle loob “hea tunde” vastutustundetu käitumine või käitumine viisil, 
mille kohta sa tead, et see võiks teisi kahjustada või põhjustada raskusi või valu, 
siis pole sa eriti kaugele arenenud.  
(“Jutuajamised Jumalaga: ebatavaline dialoog. 2. raamat”)

Neale Donald Walsch

Mida enamat sa oled, seda enamaks sa võid saada 
ja mida enamaks sa saad, seda enamat võid sa ikka veel olla. 
Sügavaim saladus on selles, et elu ei ole avastamise protsess, 
vaid loomise protsess. 
Sa ei avasta ennast, vaid lood ennast uuesti. 
Sestap ära püüa avastada, kes sa oled, 
püüa teha kindlaks, kes sa tahad olla.  
(“Jutuajamised Jumalaga: ebatavaline dialoog. 1. raamat”)

Erik Fosnes Hansen

Te kasvate kokku. Päikesevalgusest ja tuulest luuakse teid. 
Te igatsete teineteise järele kui perekond ja vahemaad teid lahutavad: see pole hirmunud igatsus, väljakannatamatu ja haiglane igatsus, vaid vaikne ja mahe. 
Vaiksetel suveõhtutel mere ääres kirjutatud kirjad. 
Te kasvate vaikselt. Ühe jaoks on nüüd teine see, kes kütkestab. 
Tema pilk ootab sind väljas tänaval. 
Tema sõnad on su palveteks. 
Tema käed on kellad, mis sind kutsuvad.
(“Reekviem katkenud reisile”, 1996)

Göran Tunström

Armastus on positiivne tegu: see on elujõu andmine teisele. 
See tähendab graniiti kivistunu vallapäästmist nii, 
et näed tema jalataldu tantsimas, 
isegi kui need sinu juurest ära tantsivad, 
aga kui paljud söandavad nõnda tegutseda? 
(“Jõuluoratoorium”, 1997)

Armastada...

Armastada... 
See tähendab kedagi, kellega sa vanaduspäevi tahad veeta? 
Sellest ei tea ma midagi. 
Armastus tähendab kedagi, kelleta ei saa elada. 
Seda ma tean.  
(“Triumfikaar”, 1946)

Ja sünnitakse

Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra,
ja armutakse pettumuste trotsiks.
Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba
hing leiab, ilma et ta üldse otsiks. 

/A. Alliksaar/

Meie ikka tapame

Meie ikka tapame neid, keda armastame, 
sest armastus toob viha ja suur armastus toob tulise viha.  
(näidend “Juudit”, 1921)

Kui mina arvan

Kui mina arvan endast praegu nii, 
siis teised hakkavad minust arvama nii, 
nagu mina endast praegu arvan, alles siis,
kui ma olen vastavalt sellele arvamusele mõnda aega tegutsenud. 
/ Andres Keil/

teisipäev, 25. jaanuar 2011

Täna on Paavlipäev


Kristlikus kalendris nimetatakse tänast päeva Pauluse ümberpööramise pühaks.
Eestis saartel, paiguti Läänemaal ja Harjumaal 20. sajandi alguses vähetähistatud püha. Loetletud alal on paavlipäev olnud talve keskpaiga tähistaja, mistõttu pidi selleks ajaks alles olema pool inimeste ja loomade toidust. Talvepoolitajana tähistavad seda püha näiteks rootslased, soomlased ja sakslased.
Paavlipäeva ilm ennustab suveilmu: päike – päikseline ja soe suvi ning hea saak; sajune ilm – haigused ja vihmane suvi.
Paavlipäeval algas saartel putukate ennetusmaagiline tõrjumine.
Töökeelud
Igasugune villasetöö oli keelatud. Kehtis veel pühkemete väljaviimise keeld – sinna kohta, kuhu need viiakse, tekib suvel palju usse.
Paulus
Paulus ehk algselt Saul(us), sündis Tarsoses ja oli äge kristlaste vastane, kes aitas näiteks Stephanuse kividega surnuks loopida. Teel kristlaste kogudust hävitama tabas teda pimestus, selle järel aga sai ta ilmutuse. Pimedana saabus ta Damaskusesse, kus raviti käte pealepanemisega nägijaks. Selle ime järel lasi Saulus end ristida ja sai uueks nimeks Paulus. Sestpeale oli ta tulihingeline kristlane, kes hukati hiljem keiser Nero käsul - tal raiuti pea otsast.

pühapäev, 23. jaanuar 2011

Õhtutähele

Sa helejuukseline õhtuingel,
Kui päike mäele vaob, siis pane pähe
Erk kroon ja süüta armastuse lamp,
Ning naerata me õhtusängidele
Ja armsamaile! Taeva sinised 
Eesriided langeta ja hõbekastet 
Siis puista õitele, kel sulgub silm
Und nägema. Las järvel läänetuul 
Jääb vakka, särasilmil vaikust laota
Ja pese hõbedaga õhtut. Varsti 
Sa taandudki, siis hakkab roitma hunt
Ja lõvi hallis laanes hiilgama 
Me karja vill su püha kastega
On kaetud: sinu mõju kaitsku neid.
William Blake

Armastuse aed

Ma läksin kord armastusaeda,
Kus ma sageli mängimas käinud,
Oli kerkinud kabel sinna,
Mida varem ei olnud ma näinud.
Oli lukkus see kabelivärav,
Seisis kirjas seal "Sina ei tohi",
Nii ma pöördusin sinna, kus varem
Olid õitsenud lilled ja rohi.
Nägin hauarive ja -kive
Seal, kus aed oli varemalt õites.
Üll ronkmustad rüüd, papid käisid seal nüüd
Kibuvitstesse rõõmsaid mu ihasid köites.
William Blake

" Viis viimatist"

Ma pole kunagi olnud "naistekate" eriline lugeja aga seekord sai midagi kergemat raamatukogust toodud ja nüüd ma siin siis sellest kriban ja võiks öelda, et päris mõnus oli vahelduseks viimasel ajal loetud raskemale kirjandusele lugeda veidi igapäevaselt otsekohest 60- aastaseks saava naise lugu.
Räägin siinkohal Tiina Ilvese " Viis viimatist" raamatust. Võtsin selle eile raamatukogust, sest hää sõbranna ja raamatukogu töötaja, nagu ta on, soovitas seda. Esimesed viis lehekülge ära lugenud, oli aru saada, mis mind ees ootab, naljakas, aga ma pole varem päris nii lugenudki, et võtan raamatu ja enne ära ei pane kui see on kaanest kaaneni läbi. Eile aga just nii juhtus:):) Päev iseendale naistekaga:):)
See on siis selline muhe ja naturalistlik, veidi vürtsikalt otsekohene, lihtsa ja elukogenud naise jutustus. Ma ei hakka siinkohal lahkama seda lugu, see lihtsalt on selline, et saada seda õiget fiilingut, tuleb endal lihtsalt lugeda, ei muud:)
Häid lugemiselamusi:):)

laupäev, 22. jaanuar 2011

”Himmleri Tartust pärit ihuarst”

Lõpetasin  Heldur Jõgioja raamatu ”Himmleri Tartust pärit ihuarst” lugemise.
Mõtlesin, et jagan oma lugemiselamusi ka teiega. Pigem siis, et soovitan kõigile lugeda, kes huvituvad ajaloolistest faktidest ja sellest kuidas niite tõmmati ja kuidas tegelikult ”nõrkade” meeste puhul oli neid võimalik mõjutada, rõhutades ja toonitades vastupidiselt nende näilist tugevustJ Kersten kasutas väga edukalt ära Himmleri kõrval olles tema nõrkust ja tervist ning tänu sellele suutis sõja ajal korda saata hämmastavaid päästeoperatsioone.
Raamat räägib Felix Kerstenist, tunnustatud meedikust, kelle sulest on Saksamaal ka ilmunud  mitu fundamentaalset manuaalteraapia alast teost, mehest, kes päästis hävingust kümneid tuhandeid inimesi ja küüditamisest miljoneid inimesi, kes teostas hulljulgeid päästeopetatsioone olles ise peatimuka Himmleri meditsiininõunik ja seades sellega ka ennast surmaohtu.
Kes siis oli see Tartust päris mees, nimega Felix Kersten? Ta oli sündinud Eestis, 20. septembril 1898.aastal, parun Nolckeni mõisas. Ta oli endise Luunja mõisavalitseja, Luunja valla taluperemehe poeg, seega pärit lihtrahva hulgast, mis võis olla ka tema tegutsemise põhjuseks, just sel moel nagu ta seda tegi.  Ta ei pidanud rahvuslikku kuuluvust kuigi oluliseks ja oma olemuselt oli ta maailmakodanik, kes ei pidanud ühe rahvuse eelistamist teistele õigeks. Tänu sellele vaatele päästis ta inimesi kui inimesi, mitte kui rahvusiJ, neid siis eelistades.
Kuna ta soontes voolas mitme rahva erinevat verd, siis on tänini selgusetu ta tegelik päritolu. Kuigi paljud pidasid teda eestlaseks, tema sünnijärgsuse pärast, oli ta ikkagi Hollandi päritolu baltisakslane. Õppinud nii Eestis, Lätis, Saksamaal kui ka Soomes, Helsingi Ülikoolis meditsiini. Mees, kes valdas saksa, eesti, vene, soome, rootsi, inglise, prantsuse ja hollandi keelt. Ta mängis klaverit ja kirjutas ise ka muusikat.
Kuna raamatu materjali on kogutud kümmekond aastat ja see tugineb puhtalt faktidel ja ka Kersteni enda päeviku materjalidel, siis seda huvitavam on seda raamatut lugeda.
Kerstenist ei ole teadaolevalt vähemasti Eestis ühtki teist raamatut välja antud. Ja küllap ka sellepärast on see mees jäänud vähemasti oma tegude poolest eestlastele märkamata. Seega soovitan kõigile, võtke ja lugege, see on üks killuke meie ajaloost. Kahjuks küll paljusid inimesi puudutanud kohutav tragöödia. 

reede, 21. jaanuar 2011

Sügisemaru

Kuulete kuidas nüüd märatseb maru ja murrab,
mühistes metsadest läbi ja vilistes ladvus,
kohutab tigedalt hirmunud lindusid pesas,
karustab kadaka käharaid, kolletand põõsaid,
kriimustab karjamaa konarlist, künkalist pinda,
kitkub ja katkub veel viimaseid külmetand lilli,
hullab ja möllab ja tantsib ja ulub kui hunt üle nurme.

Tõuseb kui salajast nuttu hiiest ja salust,
kaevates kohavad kuused ja kased ja männid:
võitluses tormiga langeb siin raksudes mõni.
Aga ta ratsutab uhkelt neist langenuist üle,
naeratab õelalt ja kõlistab kannukseid ülbelt,
kolistab kändusid mööda ja vilistab ladvus:
raudsete kätega kuningas- sügisemaru.
Marie Under
Kui sügis on surmani läbi elatud,
siis tuleb kevad, ma usun.
Puud, mis valvavad praegu me kurbust
avanevad veel korra valguse imele.
Doris Kareva
Päikese väsinud pihud 
silusid pärnade päid. 
Härdad minekumõtted
ladvalehisse jäid.
Nende all elusaid radu
elusail jalul käid.
Oma näost,
oma nimest
sootuks loobuda täid.
Leiad end puude hulgas,
tuulepesade hulgas,
leiad põõsaste hulgas,
linnupesade hulgas.
Puude pikkade varjude peale
ei söanda sa astuda
neil võib ju valus olla,
kui sa nende peal käid.
Paul-Erik Rummo
Ma vaatan taevast, arvata ei oska, 
kas pilvedes on vihm või juba lumi.
Kuid järsku sügiskohinatest kostab
metsmesilase tume sumin,
ta vastutuulest raske lend.

Ja rahulikult, vana mehe jõuga
siis tumepunasesse lõvilõuga
ta surub end
veel korraks ...
Vaprana ja visana
tuult trotsib tema habras tiib.
Ja viimset mett
veel viimse pisara
ta oma hämardunud pessa viib.
/Mart Raud/

neljapäev, 20. jaanuar 2011

Unistamisest

Mina olen suur, suur unistaja, selle sõna kõige otsesemas mõttes. Ärge nüüd arvake, et ma muud ei teegi, kui kogu aeg ainult pilvedes hõljun aga üsna sageli ma seda tõesti teen. Kõige rohkem ja kõige parem on unistada just siis kui ma oma pikamaa kõndi teen, see poolteisttundi kõndimist on just piisavalt pikk aeg. Ma juba olen plaaninud, et sel aastal peaks oma treeningut pisut pikendama ja ette võtma natuke pikema maa, kui seda on kümme kilomeetrit, aga see on teine teema ja sellest kirjutan ma kevade poole.
Ja nii sageli, kui ma just oma ringi teen, niisageli ma siis muudkui unistan. Muul ajal justkui unistamine ununeb... Või ma ei suuda omi mõtteid korrigeerida muul ajal. Mulle annab unistamine palju positiivsust ja ma üritan vähemalt olla positiivne, niipalju kui elu lubab, sest nii on elu ilusamJ palju ilusamJ
Unistamine on hea asi, selles pole kahtlustki. Minu jaoks on see edasiviiv jõud: takistuste ületamiseks, enda sisse vaatamiseks ja soov ennast täiendada ja muutuda paremaks, tõsta endas usku, seda siis nii enda kui teiste suhtes.
Kuigi kõik inimesed on loodud unistama ja kõigil on kindlasti oma soovunelmad, olen kuulnud nii sõpradelt kui tuttavatelt, et nad on isegi unustanud unistamise ja nad ei tee seda.
Lugesin hiljuti Peep Vainu: ”Kõige tähtsam küsimus” ja seal oli palju unistamisest juttu, just sellest aspektist vaadatuna, kuidas see aitab seada paika prioriteedid ja uskuda oma helgesse tulevikku, aitab suuta rohkem saavutada. Olgu need unistused siis materjaalset, emotsionaalset või vaimset laadi, ma arvan, et ühtviisi on nad vajalikud kõik. Neid on vaja aeg ajalt muutuste tegemiseks nii oma elus kui ka töös. Kas unistamine on oma soovide võimendamine või hoopiski eesmärk nende saavutamiseks? Arvan, et just ikkagi eesmärkide saavutamiseks.
Kuigi öeldakse, et unistada tuleb suurelt, siis arvan, et unistused peaks olema samm sammult niivõrd reaalsed, et ühe täitudes saaks edasiste poole püüelda. Mis muidugi ei välista ka suurelt ja suisa segaselt unistamisest ja asjadest, mis jäävadki unistusteksJ
Aga mida teha nende unistustega mis kunagi reaalsuseks ei saa? Las need jäädagi lõpututeks sihtideks, nii püüdleme aina parema ja parema poole..... Ja elu on ilusamJEi muud. Ja isegi kui mõni neist unistustest tõesti ei täitu, siis ma arvan, et sellest polegi lugu....
Mis mu jutu mõte oli? Hakake unistamaJ elage oma elu ilusaks.

kolmapäev, 19. jaanuar 2011

Hull olen- ma tean

Hull olen- ma tean,
sul seda rohkem
ütelda ei tasu!
Mu unistused ükskord
täide minema küll peaks
siis tead-
olen õnnelik enese jaoks
ja hull vist ainult sinu jaoks!
Mis sest, ma ei hooligi sinust
peaasi, et mul enesel
oleks soov, mitte
lahkuda elust!
/ juuni 1996/

Jaaniöö- laul ja naer

Jaaniöö-
laul ja naer
kõlab kõikjal.
Istun üksinda toas,
hinges igatsus-
pisar veereb palgelt-
üksindus.
Vihkan maailma,
vihkan üksindust.
/juuni 1998/

Keskearõõmud

Ohohhooo, uus päev, uus algus, uus iga.... Kuidas siis on olla taas aasta vanem? Küsitakse tavaliselt. Või siis, et, mis tunne on selles vanuses? Tunne on hea, kohv maitseb samahästi, tervis on parema kui iial enne, ainult mõistust tundub rohkem olema.....seegi peaks ju hea näitaja olema!!!
Kui ma olin kahekümnene, siis olid kolmekümne aastased minu jaoks vanad ja neljakümnesed tohutult vanad, veel eakamatest rääkimata. Kui sain ise 30, nihkus see kuidagi edasi, see vanus, siis tundus 30 olla noor mis noor ja et siis 40-sed olid natuke vanad, 50-sed, veel natuke vanemad jne.... Sama räägib täna ka mu enda laps. Et tema, kes ta alles 18, kõik tunduvad kuidagi vanad olema.... Eile tuli jutuks, et vaata, kui sina juba 44 oled, olen mina ju juba 69, kostus üksainus lause: jube..... Aga kas on? Enda vananemist tunnetan mina ainult oma lapse sirgumist nähes:) Ta on ju juba nii suur, uskumatu, oleks olnud kui eile, kui alles sündis ja tegi seda, teist ja kolmandat. Oli laps. Täna on juba täiskasvanu!
Nüüd, kui ma ise olen üle neljakümne, siis, täna tundub mulle, et isegi 65 pole veel ju vana, rääkimata siis neljakümnestest. Tegelikult on igal eal omad rõõmud ja mured, ja vahet ei ole, kui vana sa oled. Asi on lihtsalt elu kvaliteedis. Ja selles, mida ja kuidas sa  mingis eas teed. Naudime siis seda keskiga ja keskearõõme:)

teisipäev, 18. jaanuar 2011

Aitähh!

Kallid sugulased, sõbrad ja tuttavad!
Aitähh Teile kõigile heade soovide, kingituste ja meelespidamise eest!

esmaspäev, 17. jaanuar 2011

Kujutelm

Kus olen ma Sind näinud? Unes vist?
Jah, mõnes kaunis unes, mis ei johtu
just tihti rahutuile. Neitsiohtu
siis olin alles ja täis ootamist.

Oh, ära ehmata, kui nüüd, kus rist,
mis märgib päevi noid, kaob paksu rohtu,
et ma ei vaiki veel, et vajan lohtu
ja jälle olen Sinu poole kist.

Mis jampsin ma! Kas ongi Sinu jalg
käind maisi teid? Sind pole ruumis, ajas.
Sa oled unelmais ja lõhnus, kajas
ning igatsusest loorit Sinu palg.

Kuid, olematu, kuis jäänd Sa mul meele!
End unustasin Sinu poole teele.

Las siiski kõnelen ma Sinuga:
kõik võõrastus ja pelgus hajub uttu,
ja kuigi sulavad mu sõnad nuttu,
ma tean, siis nutad Sina minuga.

Mul oleks mõndagi veel ütelda,
mis aimatavaks jäänd kesk eluruttu,
mis pole mahtund luule muinasjuttu,
mis vaevab nüüd, et rahu ma ei saa.

Ei otsi ma Sind päeval. Pimedust
kui riivab mõtte virvatule valgus,
siis nagu katsuksid Sa minu ust.

Kuid raske iga pihtimuse algus.
Käe tõstan jälle ette kõnehoole -
las siiski ainult vaikin Sinu poole.

Marie Under

Reseeda

Reseeda! Minu ema lemmiklill!
Sain kimbukese vastselt tuttavalt.
Mu ema lemmiklill - kui sõnum talt:
silm niiskub lapsikult, suu naerukil.

Sest malbest lõhnast meel on ärevil,
see võttis nõnda soojaks rinna alt:
oh, mälestusi! Üha kaugemalt
neid kerkib lapseeast. Oh, kunas, mil
ma kuulsin magus-kurba leierkasti,
kui naabripoiste taltsad valged tuvid
kui suured lumepallid lendu lasti?

Kui suured olid siis need väiksed huvid!
Ja veel: mis ilus asi oli vokk,
kui sellel lõngaks sirgus villalokk!

Marie Under

Ingel lindudega

Kui see väike laul ja vaev 
ingli kinga nina riivas,
ingel tiibe purjed hiivas:
sööstis alla - hõbelaev.

Jah, tal prauhti! tiivad valla:
suure pahinaga alla!
Tõrjus talve: saagu kevad!
Minu linnud kiratsevad.

Kahtlema lõi iseendas
hang - ja uperkuuti lendas;
jääpurik kukkus pooleks
tänavalle ilma hooleks.

Oja otse püsti ehmus;
mulda sigis aur ja pehmus;
tõuk ja sitik proovis jalga:
ega's ometi ei alga?

Kimalane katsus astu,
ega jalg ei pandki vastu:
kõditavat orast pidi
hüvapidi, pahupidi.

Rohi rivis, kikki kõrred.
Kõikjal õielised õrred.
Mis kõik ilma pääl ei kasva!
Ja veel ussid läevad rasva!

Pugu nokitses ja sõi
tõuke, teri, marju, jõi
karskest kastest purju end
suure ingli väike vend.

Mis siis muud kui laul ja lend! 
Marie  Under

Ophelia monoloog

Vaid naine olen. Ning seetõttu tumm.
Pilk kisendab – ent naeratavad huuled.
Mu kallis! – Taanimaa on türm!
Siit põgeneme!
Tuled?...
Ah, õigus – tulla sa ei saa,
sest kättemaksu oma ihus kannad.
On kuningatel asju ajada.
Kuid mida tegema peab
kuninganna?
Vaid naine…ning seetõttu õrn kui laps
jõu jõhkra vastu, mis on talle jumal.
Tean, keda himustas su kättemaks.
Kuid keda lõpuks tabas ta,
mu rumal?
Jah, armastus on kahe teraga.
Võid murda – asja olemust ei muuda.
Ma isast vabaks kuidagi ei saa.
Ja isatapjast…
lahkuda ei suuda.
Vaid naine olen. Saad, siis andesta.
Te tahtel umbtee eal ei kao
mu jalust.
Jääb ainsaks väljapääsuks hulluda
mul valust.

Doris Kareva

Ekstaas


Ah!


Toredaim on elamine maine


ja vägev vere surematu püüd!


Mind võidab Rõõmu ihar, hõiskav hüüd!
Ma iial polnud kaaluv ega kaine.
Ju jalgel maas kui kähar vahulaine
mu kleidi valkjasroheline siid
ja kahisedes langevad kõik rüüd,
sest riidetult on siiski kaunim naine.
Miks lõhnab ka nii helgelt heliotroop?
Kas muutub täna minu elulugu?
Ah, mina olen juba seda sugu,
et iga meel mul iga ilu joob.
Nii ahnelt tühjendan ma elulaeka
kui surmamõistetu, kel vähe aega.
Marie Under

On siiski kurb

On siiski kurb, et pärib surm 
selle südame,
selle südame, täis joobumispuhke,
täis soovide sinisädelust - kuid ometi loobumisuhke.

On siiski kurb, et pärib surm selle südame
ja kõik tema laulmatud laulud -
Ah, nii kurb, nii kurb, et pärib surm
selle südame laulmatud laulud!

Marie Under

Raudsed närvid



Poeet kesk elupõrgut palub saatust:
"Anna mulle raudsed närvid!"
Ning salakaval saatus naeratab:
"Säh võta nad ja mine rahuga.
Siitpeale on sul raudsed närvid kogu eluaja.
Siitpeale, õnnelik, sa pole luuletaja."
Betti Alver