Üllatus

Su suu mull´jälle oli üllatav

Ning uus: kui lõhnav, kasteniiske nelk

Ta hõõgus näos, kus joovastuse helk,

Ja veretades tuksatas kui haav.

Mu hõiskav veri ärapillatav,

Sind armastades värathas kui välk-

Su sülelused katsid mind kui telk,

Ning videvik meid varjas lillatav.

Nii minagi! Ei õitsend eile veel,

Ei lõhnanud kui suviöine aid

Su suudlusvihmas minu valge ihu.

Kuid täna- tuhatkordnenud mu meel!

Ma aiman: aardeid veelgi rikkamaid

Meil elult üllatavalt nopib pihu.

Marie Under