Ehtides

See kleit on kapis rippund kaua- kaua
- oh, olid kurvad kannatamisajad-,
nüüd puhkend rinnas jälle soovid sajad
ja meeled maha jätnud kainushaua.
See kleit on kapis rippund kaua- kaua-
Mu lemmik, tule! Kus on roosiaiad,
kus sätendavad saalid, pidumajad,
kus katnud elu meile rõõmulaua?
Eks tõuse kleidi liniklõimestusest
veel lõhna tolle aja iharusest,
eks tungi viinana ta verre taas?!
All kahiseva, kallistava siidi
mu ihu tuksub pillamise püüdi,
on murdumas kui lillist tulvil vaas.
See kleit on ikka tõusnud sulle pähe
kui mürgilõhna hajutav jasmiin:
eks pesitse kuldlubadusi siin
siidvoltides, mis nagu roosilehe
peenpehmest koest. Kui armuke see mähe
mu liikmeid silib; kaela valge liin,
kus hõõgumas su suudluste rubiin,
su silmi pimestab kui kallis ehe.
Kuuvalgena loorkangaskäistest helgib
mu käsivarte rõõmust tuksuv paar,
kui hõiskel nad su kaela ümber tõstan.
Tean kuis su süda janub, ihu nälgib
mind rüübata... Oh, kutsuv armusaar,
kuis küll su lämmatavat küllust kestan!

 Marie Under