Kuis võiksin magada, kui armastan ma nõnda!
Kuu poetand põrandalle hõbelehti,
Kui pisaraid on puhkend taevas tähti-
Kuis võiksin unusta nüüd su ja iseenda!
Kuis võiksin magada, kui armastan ma nõnda,
Et igatsusega võin nüüdseid tude ehti,
Öö hallusesse päeva pärleid plehti
Ja kurbust kanda nagu õnne mõnda!?
Sind mõelda, rind täis purpurõhetust,
End lasta rõõmu kõrgest lainest kanda-
Mis sest, kui kuskil põrkad valuranda.
Kuis magada, kui rind, täis õnnekust
Ja leina, harrastab öid-päevi neid
Kui esimesi või kui – viimseid....
Marie Under
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar