Viimasel ajal on elu kuidagi kiire, kiire olnud ja pole üldse olnud aega midagi ka siia kirjutada, teemasid mis viimasel ajal tahaks lahtikirjutamist muudkui aga koguneb.
Ma olen mitu aega juba mõelnud, et tahaks andestamisest rääkida. Mina olen inimene, kes tavaliselt eriti andeks ei anna, põhjus, miks ma selline olen, ei tea. Ju siis on iseloom selline, mis teha. Südames võib olla isegi annad andeks, aga ütlema seda küll ei lähe ja nii juhtubki, et mis läind see läind. Seni pole ma ka miskit kahetsenud, sest pole ju mõtet suhelda inimestega kes sinust ei hooli ja sinu usaldust kuritarvitavad. Eks. Ja hea ju on, et sõpru saab valida, seega toimub minu jaoks siinkohal kindel selekteerimine, kes jääb, kes mitte. Arvan, et kui usaldus on kadunud, siis ongi, minu jaoks on seda raske taastada.
Võib olla on see tulnud aastatega, võib olla arusaamade muutumisega, ei tea, kuid olen saanud niipalju targemaks ja mõelnud, et no mis siis ikka, prooviks ja andestaks, kohe nii, et isegi kui juba südames andeks antud, ütleks seda ka inimesele, kellele andeks antud.
Kui on olnud kellegagi ebakõlasid, õnneks neid on ime vähe, ütleks lausa mõni üksik, siis hiljaaegu tegin eneselegi üllatuseks just ühe sellise andeks andmise.
Südames oli see juba ammugi tehtud, sest ega teist inimest ja tema otsuseid ja tegusid muuta ei saa. Neid kas aktsepteerid või vaatad sootuks mööda, kui see just sind ennast ei puuduta. Samas kõvahäälega tunnistamine oli tegemata, ja polnud ka võimalust ega ei näinud ka vajadust. Nüüd aga, Looja enda tahtele, avanes see võimalus ja nii ma siis seda ka tegin. Kas ma aga tegin õigesti???? Arvan, et enda seisukohalt jah, ma andsin inimesele uue võimaluse. Ja mul endal on tunduvalt kergem olla, sest paraku tundub, et hingepõhjas kuskil sügaval oli see veel sees ja teadmine, et see seal oli, koorus taas päevavalgele. Kuigi enese jaoks oli see justkui blokeeritud ja sellega polnud vaja tegelda.
Aga kui see sama inimene suudab ime lühikese aja jooksul uuesti peaaegu sama viga teha, no mida sa hing ütled..... Lihtsalt pole sõnu. Siit ka teine arusaam, andeks võid ju anda ja leppida olukorraga aga see teeb ükskõikseks. Teeb lihtsalt kõrvalt vaatajaks. Võib olla siiski peaks valima, millal, kellele ja kas andeks anda ja kas seda ka siis asjaosalisele öelda.Võib-olla.
Miks mõni inimene ei õpi ei enda ega teiste vigadest, no mina ei tea.
Aga minu tunne on hea. Ja enda heaolu on kõige tähtsam.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar