Me hellusime ikka hellemaks,
Ning pisarpärlendus kui kallis aare
Meil säravana ehtis silmapaare:
Kui ühest rinnast nutsime me kaks.
Siis tuba kustus, mustus hämaraks:
Ja õhtuvarjud täitsid aknakaare-
Nüüd piidn jätma oma õnnesaare-
Miks olin loodud lahkujaks!
All tuulepuhang vastu võttis meid,
Ta tõstetuna sulle jalgu jäid
Mu hõlmad nagu hälbind linnu tiivad.
Me külmaargadena kallutime päid,
Kui tõusis vihur, rõhutuna teid
Jalg astus neid, mis õnnest ära viivad.
Marie Under
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar