Hilissuvel

Need hilissuve rauged päälelõunad!
Mu üle tuleb lahkumise lein,
kui hellal meelel aiateedel käin
ja näen kuis puudelt kukkumas on õunad.

Mustsõstra põõsas mõni kirju leht-
meist tõstab tuulehingus küpset lõhna,
ning päevaroosi suur ja särav täht
nüüd ehib peenart juba õiekõhna.

Veel punab mõne lapse suvekleit
kui mooniõis sääl läbi põõsa varju,
kus pruunid käed vist leidnud viimseid marju
ja kelmi suhu sulab maitsev leid.

Puu- põõsa igatsus on täide läind,
kuid päike paistmast siiski veel ei väsi,
ehk aeg küll taltsamakski tema teind:
ta paitus silitab kui ema käsi.

Mind silitab kui väikest haiget last.
Mu hing, see igatsustest hirmutetu,
ei veel ei veel- ei iial küllastetu,
ei suuda ennast lahti öelda tast.

Need on vist viimsed kuldsed naerukellad,
mu väsind aed, su valgetel alleedel,
su tõsisemaks tumenevail teedel
kui pea ei kilka enam lapsed hellad!

Kuis moonipuna päiksel vastu leekind!
Levkoide iharus ja nõrk reseeda
ei enam uimastavat lõhna keeda,
ja kingalille sinagi kui pleekind!

On kerge lein nüüd üle kogu maja:
terrassil juba õhtul lampi vaja
ja katet ümber väriseva piha.

Kui häbenedes verre imbub iha,
ei kihuta ta enam joobumiseks,
vaid hellub vaikseks, härdaks loobumiseks.

Levkoide lõhn on juba heljund aiast,
nüüd aster oma laiu õisi laotab,
ja veidi väsind hääled kostmas majast,
üks väike haledus end hinge paotab.

Kõik piimalised pilved suland taevast-
see puhkab karskes selges sügissinas;
kuldpõllud kahvatunud lõikusvaevast
ja õhtud värisevad udulinas.

Ja pihlakobarad löönd rooste karva,
kõik nõmm on kanarbikust violett,
ja siin- sääl mõni sinikellukene harva
end noppima veel meelitab mu kätt.

Ah, palju lilli on mu sõrmed hoidnud
ja nõnda palju valgust mulle koitnud!
Need rikkad, õnnistetud päevad,
mis naeratades nüüd must maha jäävad.

Marie Under