Uinunud lossi kohal langevad tähed,
läbi pisarate naeratab kuu.
Igal õhtul, kui päikene looja taas läheb,
üht meloodiat laulavad puud.
Selles laulus on meeletu igatsus,
ja ununend hetkede valu.
Seal on õnne ja lõputut armastust
ja ka kurbust, mida kaua ei talu.
Ühel õhtul, kui sattusin sinna,
nende laulu siis kuulsin ma.
Paigal seisin, ei suutnud ma minna,
ära nõidus mind võlutud muusika.