Lahkumine oma vanast minast

Ei, ei,nüüd polegi ma enam see,
kes olin. Millal? Kaksikõnne najal.
Kui võõras oma vana mina najal,
kes vapralt toond mind läbi tule,vee,

ma värisedes viivitan: me tee
kas hargneb nüüd? Kas lahkumise kajal
tal pole vastukaja? Imetajal,
kes kogu siniõndsa kevade

on toitnud mind, ta ülijanust last-
kas nõrkemas nüüd tema käsiranne?
Ta kõne hapraks jäänd-ja jääbki vakka?

Kuid aiman, hauani mind jälgimast
-ning minu järelpõlvegi-ei lakka
talt mulle osaks saanud õnnistus ning -vanne

Marie Under