Suured vihmapiisad,
sajavad rabinal vastu mu aknaklaasi.
Tuul möllab õues,
rebides puudelt lehti, painutades nende oksi,
surudes lilled vastu maad, õõtsutades heinakõrsi.
Taevas on tumedaid, laialivalguvaid pilvi täis,
varjates päikese päeval
ja öösel kõik tähed ja kuu.
Ning mina istun oma süütus voodis,
pilk lõpmatusse suunatud,
vaid pisarad takistavad nägemast,
selget sihti ükskõiksusemaale.