On novemberi viimane nädalavahetus, täna on laupäev, imeilus valge lumevaip on maas ja õues on külma omajagu, -14 kraadi, kui uskuda termomeetrit.
On aeg, mil päev on kõige lühem ja öö kõige pikem. Aeg, kus tahaks olla nii palju kui võimalik kodus, oma kodus, nelja seina vahel. Lihtsad asjad, nagu kodusoojus, armastus ja õnn on ikka head. Need tuleb vaid üles leida ja neid tuleb hoida ja jagada, nii kuis oskame ja suudame.
Kätte on jõudmas advendiaeg, homme on 1. advent, aeg kus valitseb rahu ja ootus. Aeg, kus tahaks olla võimalikult vaikselt ja rahulikult, enesesse suunatud mõtetega, ilma igasuguste muredeta , koondada ja korrastada mõtteid, silmitseda küünlaleeki, olla mina ise ja tunda meid ümbritsevat soojust. See on ootuste, lootuste ja paastuaeg, kus hingesügavusest üritab väljapääsu leida midagi enneolematut, helget ja salapärast, millest tahaks kõigile rääkida, aga samas nagu ei oskaks ega julgeks. Seda muinasjutulist tunnet tuleb meil kõigil endas ise aina uuesti ja uuesti elustada. Ikka selleks, et meis meie hingelind helisema jääks. See on selline rahulik ootus, milles põimuvad ürgse talvise pööripäeva püha ning kristluse Jeesuslapse tulemine ja sünd. Samas on teada, et oodatu ei jää tulemata. Ja nii ühest pühast teise liikudes jõuamegi pühade tipphetkeni- jõuludeni. Selleks ju pühad ongi, et korrastada ennast ja oma maailma, et hoida elus traditsioone ja uskumusi, mida inimesed oma südameis hoiavad.
See on aeg, mil me kõik, olgu väiksed või suured, midagi soovime.
Mida siis soovida, nüüdseks vast tahaks juba midagi rohkemat, kui päkapikkude poolt kommikest sussis või nukku ja autot jõuluvanalt, vast sooviks ehk miskit maisemat- meelerahu ja enesekindlust, aina kestvat õnne ja armastust. Üksteise mõistmist ja andestust.
Kaunist ja rahulikku advendiaega!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar