Karm, karm talvekülm on jõudnud meie linna. Pakane praksub ja härmatise ilu on näha igal põõsal ja puul ja rohuliblel. Hallist sügisest on saanud valge silmipimestav talv. Kahju ainult, et meil pole sama lumerohkust veel, kui seda eile juba oli Tallinna pool rahvast rõõmustamas. Tahaks lund, lund ja rohkem lund ka siia.
Järjekordne esmaspäeva hommik oma igapäevasusega millele annab ilu ainult ilm. Hommik on kuidagi tuim ja tühi. Mõte on kinni kiilunud. Mida sellega ette võtta??? Aeg annab arutust......vist!

1. advent

Tere hommikust Eestimaa!
Ilusti kõlab, eks ole. Tegin hommikukohvi valmis, mmm, mis mõnus lõhn ja naudin pühapäeva hommikut, esimest adventi. Süütasin ka küünlad, jah, küünlad, mulle meeldib kui neid põleb palju, mitte nii nagu tavaks, esimesel advendil üks küünal, teisel kaks jne... Advendiajal põletan küünlaid just niipalju kui kodus olen.
Isegi minu armas kass, kes alguses küünlaleeki pelgas istub kössis täna kummutil ja vahib leegi väbelust. Nii armas. Ehk saab ka tema aru, et on jõulurahu.
Täna ei tahakski kohe eriti midagi ette võtta aga siiski hakkan täna tegema jõulukaarte, sest vaim on valmis ja mõte liigub.
Eile võtsin käsile uue raamatu, Peep Vainu "Kõige tähtsam küsimus".
Nagu mu üks hea uus tuttav, tervitused Sulle, Ester!!! tegi seda raamatut esmakordselt käes hoides, tegin nagu ahvipärdik järgi, lõin raamatu lahti suvalisest kohast!!!
See oli  minu jaoks huvitav lõik, arvestades viimaste päevade sündmusi ja otsuseid?
Oli kaks küsimust ja need kõlasid uhkelt: Kuidas sa igal juhul võidad? ja Kas see on nüüd otsus? Naljakas, ma arvasin et olen kindlameelne. Lugedes aga tol hetkel neid kahte lõiku, jäin minagi mõttesse.
Aga lõpus kõlas uhke hüüdlause: "Ebaedu ei ole olemas!" Ma usun sellesse ja kui rasked ka otsused ei oleks, usun, et eluga tuleb minna edasi, mitte tammuda paigal.

Ilusat ja rahulikku esimest adventi!

Imelist advendiaega

On novemberi viimane nädalavahetus, täna on laupäev, imeilus valge lumevaip on maas ja õues on külma omajagu, -14 kraadi, kui uskuda termomeetrit.

On aeg, mil päev on kõige lühem ja öö kõige pikem. Aeg, kus tahaks olla nii palju kui võimalik kodus, oma kodus, nelja seina vahel. Lihtsad asjad, nagu kodusoojus, armastus ja õnn on ikka head. Need tuleb vaid üles leida ja neid tuleb hoida ja jagada, nii kuis oskame ja suudame.

Kätte on jõudmas advendiaeg, homme on 1. advent, aeg kus valitseb rahu ja ootus. Aeg, kus tahaks olla võimalikult vaikselt ja rahulikult, enesesse suunatud mõtetega, ilma igasuguste muredeta , koondada ja korrastada mõtteid,  silmitseda küünlaleeki, olla mina ise ja tunda meid ümbritsevat soojust. See on ootuste, lootuste ja paastuaeg, kus hingesügavusest üritab väljapääsu leida midagi enneolematut, helget ja salapärast, millest tahaks kõigile rääkida, aga samas nagu ei oskaks ega julgeks. Seda muinasjutulist tunnet tuleb meil kõigil endas ise aina uuesti ja uuesti elustada. Ikka selleks, et meis meie hingelind helisema jääks. See on selline rahulik ootus, milles põimuvad ürgse talvise pööripäeva püha ning kristluse Jeesuslapse tulemine ja sünd. Samas on teada, et oodatu ei jää tulemata. Ja nii ühest pühast teise liikudes jõuamegi pühade tipphetkeni- jõuludeni. Selleks ju pühad ongi, et korrastada ennast ja oma maailma, et hoida elus traditsioone ja uskumusi, mida inimesed oma südameis hoiavad.

See on aeg, mil me kõik, olgu väiksed või suured, midagi soovime. 

Mida siis soovida, nüüdseks vast tahaks juba midagi rohkemat, kui päkapikkude poolt kommikest sussis või nukku ja autot jõuluvanalt, vast sooviks ehk miskit maisemat-  meelerahu ja enesekindlust, aina kestvat õnne ja armastust. Üksteise mõistmist ja andestust. 

Kaunist ja rahulikku advendiaega!

Kaunis hommik

Täna on kaunis  ja imeline talvehommik! Õhk on nii värske, karge ja puhas. Hommikused tegemised on olnud nii kiired, et jõudsin hommikukohvini alles nüüd ja mõtlesin, et kriban ka siin veidi, kohvi kõrvale.
Jõudsin käia ka juba pildistamas, sest lumesätendus oli seda väärt, et kiirelt fotoaparaat võtta ja natuke seda sära jäädvustada. Hommikune jalutuskäik on üks väärt ettevõtmine. Tavaliselt käin jõe ääres jää minekut vaatamas aga täna nägin ka jää tekkimist, mis oli huvitav ja kena vaadata, kui kerged, õrnad ja õhulised jäälaigud kokku põrkuvad ning mõned jõevooluga kaasa liiguvad ja mõned kaldale paikseks jäävad.Väike pragin seda ettevõtmist saatmas. Mõnus. Minge õue ja jälgige looduse imelisust.

Unenäod...

Täna on siis kaunis reede, päike sillerdab ja õues külma -8 kraadi. Mõnus. Jäin mõttesse nende öiste unenägude suhtes, mis eile mõndagi ette kuulutasid ja mis tänase ööga nagu järjejutt mu juurde tagasi tulid.
On ju teada erinevaid lahtiseletusi sellest, kui sind unenägudes külastavad surnud. Kummastav on see, et kaks viimast ööd on olnud nagu mingi alateadlik hüvastijätt ja lahtiütlemine kurbusest ja leinast. See on siis ka üle kandunud minu reaalsesse ellu hetkel.
Inimesed, kes mind on külastanud mu unenägudes on olnud minu elus väga väga tähtsad, kui mitte just kõige tähtsamad neist, kes manalateele läinud... Olen mõlgutanud omi mõtteid, mida nende inimeste teated mulle tähendada võiks, mida nad mulle veel öelda tahavad ja miks nad end nüüd just ilmutavad?
Oh, kes küll teaks.......

Jääst küünlalatern

Õues on saabunud talv, on lund ja külmakraadegi. Et koduaias veidi silmailu luua, võib aeda teha vanad teada tuntud, kui vahel unustuse hõlma vajunud jääst küünlalaternad.

1.  võta plastämber 
2. vala põhja mõned cm vett 
3. lase külmuda- külmakraadiga õues või sügavkülmas 
4. kui vesi nõus on külmunud, võta teine nõu, mis mahub eelmise sisse, nii et ämbriseinte vahel mahub näpu või kaks jagu ruumiaseta sisemisse nõusse raskus, et see üles ei tõuseks 
5. vala kahe nõu vahe vett täis, kohe külma õue
6. vette void panna värvilisi lehti, oksi, õisi, marju või muud dekoratiivset jne. 
7. nõude eemaldamiseks  hoia vorme mõni hetk sooja vee all

NB! Tee latern piisava suurusega, sest küünlasoojus kipub väiksemat laternat sulatama!

Mina lasin suurde plastmasskausi põhja kylmuda ca 3 cm paksuse jää.  Siis  võtsin 6 plastmassjoogitopsi, täitsin ääreni veega ja asetasin sümmeetriliselt jäätunud kihi peale,

siis valasin veel 4-5 cm jagu vett ja lasin ära külmuda. Plasttopsid jätsid parajad augud teeküünalde jaoks ja tuli päris ilus küünlaalus.

Ühe suurepärase aiakaunistuse saate valmistada toas närtsima hakkavatest lõikelilledest, näiteks tulbikimbust. Pange kimp plastämbrisse, valage peale külma vett ja viige õue.

Paar päeva hiljem, kui olete veendunud, et jääkiht on küllalt tüse, vabastage see ämbrist. Kaunistage selle jäise lillekimbuga ukseesist, rõdu või treppi.

Mõtted, mõtted...

Täna on kummaline päev olnud, mis sai alguse juba minu tänaöisest unenäost. Hommikul olin ma kindel, et kirjutan sellest ka siin. Nüüdseks mõtlen, et kõik on saatusest ette määratud ja isegi unenäod, kas me tahame või ei, kuulutavad meile ette nii  mõndagi.
Kuigi ma tean, et miski pole elus igavene, on vahel siiski lootus, et miskit ilusat ja head võiks kesta kaua. Paraku see kahjuks nii ei ole ja siis tulebki võtta vastu karme otsuseid.
Päev oli raske koos halbade emotsioonidega, aga jalutades õhtul linna peal ja nautides jõuluehteis ja lumist linna mõtlesin, et parem on õudne lõpp, kui lõputu õudus ja nii sai seda ka tehtud. Hetkel on vallanud minus rahu ja parema homse päeva ootus.

Väike lillesõnastik

 Teadupärast on igal lillel oma tähendus. Siinkohal väike sõnastik enam levinud lillede kohta:

Inkaliilia- Sõprus
Amarüllus- Hiilgav ilu
Anemoon- Ootus
Flamingo- Lahkus
Aster- Kannatlikkus
Paradiisilinnulill- Rõõm
Bouvardia (topelt)- Entusiasm
Nelk- Uhkus ja ilu
Tulp- Armastusavaldus
Krüsanteem (lihtne)- Ustavus
Krüsanteem (standard)- Ustavus
Nartsiss- Rüütellikkus
Kukekannus,Hübriid- Taevalikkus
Freesia- Süütus
Gladiool- Iseloomu tugevus
Erika- Imetlus
Hüatsint- Püsivus
Hortensia- Siirus
Iiris- Minu komplimendid
Kukekannus- Kergemeelsus
Sirel- Nooruslik süütus
Liilia, Asiaatlik- Majesteetlik
Liilia, Orientaalne- Majesteetlik
Preeriakell- Vastutulelik
Pojeng- Häbelik
Protea- Julgus
Piimalill- Pühapaik
Tulikas (kullerkupp)- Särav
Roos- Armastus
Lõvilõug- Iha
Statice ( parkjuur)- Mälestus
Levkoi- Kestev ilu
Päevalill- Puhtad mõtted
Lillhernes- Nauding

Täna on Kadripäev

Kadripäev on eestlastel vana ja rikkaliku kombestikuga tähtpäev, mis tagas karjaõnne. Juba sada aastat on see aga ennekõike kadride ehk kadrisantide jooksmise aeg kui maskeeritakse ja kogutakse andeid. Laulud ja kogu kadrirituaal sarnaneb mardipäeva omaga, samuti õnnistamissõnad ja manamised, mida kadrid pererahvale lausuvad. Siiski on neiski tavades toimunud mitmeid muutusi. Näiteks palusid 19. sajandi kadrid rohkem villu jm näputööks vajalikku, vähem toiduaineid. Mida edasi, seda olulisemad olid kommid ja maiustused ning muidugi ka raha. Juba nimetusest selgub, et ringi rändasid ennekõike naised või naisteks riietunud, maskide valikus on aja jooksul toimunud suuri muutusi.

Kadripäeva ja kadrisid on seostatud esivanemate hingede taassaabumisega. Tulevad nad ju laulusõnutsi "pikka pilliroogu mööda" taevast või kaugelt meie juurde. Arvatakse, et algselt oli tegemist koguni tütarlaste initsiatsiooniriitusega, nende vastuvõtuga täisealiste hulka.

16. sajandi lõpuks kujunes kadripäevast naiste välistööde lõpuaeg, tuli alustada tubaste ketrus- ja käsitöödega, ja selleks jäi kadripäev mitmeks sajandiks.

17. sajandi käsikirjades viidatakse kadripäevale kui lammaste patrooni Katariina austamise ja teenimise päevale. Kindlasti nii sulasidki kaks kommet ühte ja sügistööde pühast sai püha Katariina päev. Et vanadel algsetel seletustel ja põhjustel on tavaks ununeda ja seoseid luuakse alati käepäraste uuemate teadmistega, selle kohta on mitmeid näiteid ka kadripäevaga seoses. 19. sajandi rahvapärastes seletustes on arvatud, et see püha on näiteks vene keisrinna Katariina järgi oma nime saanud. Teise seletusena on oletatud, et kadripäev on seotud hoopis Martin Lutheri naise Katariinaga, kelle auks toimuvat perede külastamine ja andide kogumine.

Kadrisandid on läbi aegade kandnud valgeid ja ilusaid rõivaid, soole vaatamata on riietutud eeskätt naisteks. Maskid ei ole olnud reeglina jõulised ega koledad, vaid eeskätt nägu varjavad – varem oli väga oluline, et tulijaid ei tuntaks ära. Pererahvas omakorda püüdis igati mõistatada, kes neile saabusid. 20. sajandi linnaoludes on äratundmine raskem, ehkki püütakse liikuda tuttavamas piirkonnas – oma tänaval, tuttavate majades.
Ka seos tagasipöörduvate esivanemate hingedega tingis riietuse ja maskide valiku. Enamasti oli kogu kadride riietus (sukad, kleidid, sallid, kübarad, kindad) valget värvi, 20. sajandil ilustatud rohkete lintide, lehvide, litrite, helmestega, tihti kasutati näo varjamiseks kardinat või loori. Valmistati ka kunstpatse, varem linast, hiljem vatist, riidest ja muust käepärasest. 20. sajandil hakati näo maskiga varjamise asemel seda värvima, mis oskusliku tegutsemise korral moondab isiku täiesti tundmatuks. Kuid näo varjamine on muutunud teisejärgulisemaks, nii et sageli värvitakse põgusalt või üksnes meigitakse tugevamate värvidega. Peamine on ikkagi ilusaks maskeerimine.
Keelatud oli kõik villaga seotu. Kadripäeval ei tohtinud lambaid niita. Lõuna-Eestis oli see keelatud kogu mardi- ja kadripäeva vahelise aja, sest muidu "sant viib villa ära".
Toiduks oli tangupuder, mida viidi ka naabritele. Lambaliha tangupudruga, soolaga keedetud herned ja oad, kama või kamapallid. Oluline oli kadriõlu, vana nimetusega kadrikahi. Kahjaks nimetati igasugust ohvrijooki, nii et selle põhjal võiks see viidata kaua tähtsaks peetud pühale.

Kena Kadripäeva.

Raba

Lumine hommik

Tänane hommik on eriliselt kaunis, arvestades siis eelmiste hallide ja sompus päevade masendavat pikkust. Nüüdseks on lumi jõudnud ka meie kodulinna. Ilm justkui säraks ja see sära ja valgus on jõudnud ka täna minuni. Küll on hea ja kerge olla. Hommikukohv sai joodud ja nüüd võtan ette tänase 10 km kõndimise, seekord siis võtan kaasa ka fotoaparaadi, et hiljem siiagi kauneid pilte üles panna.
Kui teil on mahti, minge õue, jalutage ja nautige ilu enda ümber. Kena päeva.

Aeg ajalt...

Aeg-ajalt peaksime tugevad olemise kõrval julgema ka nõrgad olla. Tuleb iseendale tunnistada oma kaotusi, valestivalimisi, laiskust ning oskamatust eristada head halvast. Aega pole tarvis üknes eluks, vaid ka elu üle mõtlemiseks, sest muidu ei oskaks me olla tänulikud. Selle eest, mida inimesed on meile andnud, nende hetkede eest, mida oleme märganud, ilu ja valu eest, mida oleme enesesse nii silma kui südamega püüdnud.(“Iseennast kuulates”, 1997)

Me ju armastame...

Me ju armastame oma lähedasi, teeme tööd, mõnikord armastame elu ennastki — miks siis veeretab saatus meie teele katsumusi? Sest see ONGI elu. Kui oleme enesele elamise julguse juba võtnud, siis oleme endale võtnud ka riski tõusta hommikul õnnelikuna ja minna õhtul õnnetuna magama. Ja vastupidi.
Ainult ühte päeva, ühte hetkegi võib mahtuda meie elu suurim õnn või õnnetus. Kuidas nendega toime tulla, mida kõigi oma õppetundidega peale hakata — nendele küsimustele peame elu endaga vastama, sest oma ainsa elu peame korraldama ise. Ehk aitab ka teadmine, et kaotuseski on kaks poolt — valu kõrval jääb alati ka mälestuste ilu.(“Iseennast kuulates”, 1997)

Rannarahu

Rannarahu

Kõrkjane rand

Kõige ilusam jõulupuu...

Kõige ilusam jõulupuu linna ei tule-
tema koduks on vaikne ja lumine laas.
Õhtu süütab ta okste peal tähtede tuled,
ingli juustena lumised vaibad on maas.
Ainult metsloomad kuuske kuldehteis nägid-
täheoksi ja latva, kus helendas kuu,
jõuluõhtul, kui kullasteks muutusid käbid
sai tast linnu ja orava kinkidepuu.
Kõige ilusam jõulupuu linna ei tule,
talle võõraks jääb platside kivine pind,
või kui tuleb, siis võib-olla läbi su une,
läbi unenäo varjab ja soojendab sind.

Lase jõuluvürtsidel end köögis hullutada.

Varsti süüdatakse esimene advendiküünal ja seega on põhjust tasahilju hakata tuppa tooma jõulumaitseid ja -lõhnu.

Jõulukuuga seondub enamikule segu süldikeetmise, piparkookide, verivorstide ja mandariinide aroomidest ning maitsetest.
Kõik vürtsid, mis nende roogade valmistamisel vajalikud, kuuluvad ka minu jõulumaitsete paketti juba lapsepõlvest saati ja neidsamu maitseaineid tarvitan ka täna.
Põnevaid maitsekooslusi, mis süljemahla ägedamalt liikuma panevad, on näiteks klassikaliste magusroogade ja küpsetiste jõulusemaks muutmiseks kõige lihtsam moodus lisada tainasse pisut piparkoogimaitseainet, arvestades 500 g jahu kohta u 1 sl.
Nii saab näiteks tavalisele keeksitainale mõne teelusika jao piparkoogimaitseaine lisamisega piparkoogimaitselise keeksi. Sama nipp sobib biskviidi- või pannkoogitainale, aga ka kodustele küpsistele, panete kübekese maitseainesegu poemuretaina sisse, rullite õhukeseks, vormite küpsised, ja siis ahju küpsema. Kellele meeldivad puhtamad maitsed, võib piirduda ka ainult kaneeli või jahvatatud ingveriga.
Toekad liharoadki saavad piparkoogimaitseainega põnevama maitsevärvi. Näiteks puuviljade ja mandlitega täidetud ahjukana võib enne küpsetamist lisaks soolale piparkoogivürtsidega sisse hõõruda. Sama võib katsetada veel sealihaga.
Kakao ja tšilli maitseaine passib ühtviisi hästi sealihale, kanale, kalkunile ja hanele. Maitsestamine on selgi puhul lihtne: hõõrud seda pisut lihale ja jätad enne ahjupanekut kuni mõneks tunniks laagerduma. Lihaküpsetaja parimaks abivahendiks on muidugi küpsetuskott, eriti kui lihatükk on suurem ja küpsetusaeg pikem. Liha jääb mahlasem, pealegi ei lähe maitseained kõrbema ega riku silmailu.
Hõõgveinisegulgi on rohkem otstarvet kui vaid veinile meki andmine: seda saab pruukida tee või kuuma mahlajoogi maitsestamisel, samuti puuviljadesserdile siirupi keetmisel. Aga miks mitte seda suuretükiliste vürtside segu kaussi või vaagnale valada, et tuppa jõululõhna tuua.


Piparkoogimaitselised muffinid
•2 muna
•1 dl suhkrut
•100 g võid
•1,5 dl nisujahu
•1 tl küpsetuspulbrit
•2 tl piparkoogimaitseainet
•100 g murakaid
•veidi tuhksuhkrut
Vahusta munad suhkruga ja lisa peene joana sulatatud või. Sega omavahel kuivained ja lisa läbi sõela munavahule. Sega ettevaatlikult ühtlaseks massiks. Tõsta supilusika abil muffinivormidesse nii, et täidetud saab pool vormist. Aseta igasse vormi ka 3–4 murakat ja küpseta 220 °C ahjus umbes 12–14 minutit. Enne serveerimist puista üle tuhksuhkruga.

Isuäratav koduleib suitsusingiga

Kes pole suurem leivaküpsetaja, siis soovitan teha algust just nüüd, sest peagi on saabumas jõulud ja  mis oleks mõnusam kui  koduleib jõululaual.

Siin siis retsept 2 pätsi leivaks: 

Kiirjuuretiseks:
10 g pärmi
3 dl käesooja vett
4,5 dl e 250 g rukkijahu
Lahusta pärm vees ning klopi hulka rukkijahu. Jäta sooja kohta 3–5 tunniks kerkima.
Taignaks:
3,5 dl e 200 g rukkijahu
3,5 dl e 200 g nisujahu
2–2,5 tl soola
1,5 dl vett

Lisandiks 150–250 g korralikku suitsusinki, hakitud 1 cm suurusteks kuubikuteks või samapalju hakitud Kreeka pähkleid vm meelepärast.
Lisa juuretisele kõik ained peale singi või mõne muu lisandi, mida plaanid lisada. Sõtku korralikult taignaks, vajadusel lisa vett. Taigen peab olema “voolitav”. Liiga kõva taigna puhul on raske sõrmega pätsi alla suruda, liiga vedel taigen võib aga voolama hakata. Paras leivasegu on, kui saad taigna võtta käe või lusikaga ning see jääb ka vormis pisut “hoidma”. Mätsi jahuste kätega pallikeseks ning jäta kaussi, niiske räti alla sooja kohta 45 minutiks kuni tunniks kerkima. Seejärel jahuga kergelt üle puistet lauale, taas palliks ning jälle kaussi. 45 minuti pärast sõtku suitsusink taignasse. Vormi kaheks kenaks pätsiks ja tõsta võiga määritud leivavormi jällegi tunnikeseks kerkima. Silu märja käega pätsid pealt kenasti siledaks. Eelkuumuta ahi 250 kraadini. Tõsta kausike veega ahjurestile, kuhu vormid leivaga küpsema lähevad. Pritsi ahju veega, tõmba üliterava noaga leivale lõiked ja aseta ahju küpsema. Pärast viit minutit vähenda temperatuuri 200 kraadini. 45 minuti pärast on pätsid valmis. Kummuta leivad vormist välja ja koputa pätsi põhjale. Õõnsalt vastu kumav hääl garanteerib, et leib küps. Määri leivad kohe sulavõiga ja jäta räti alla jahtuma.

Head isu!

Tere armas külaline!

Olles sattunud minu blogisse, on mul hea meel öelda Sulle Tere Tulemast ja ilusaid lugemiselamusi.

Kuigi õues on hall ja sombune sügisilm, tahan soovida Teile kõigile päikest põue ja südamesse, naeratust suule ja sära silmadesse ning kaunist sügise jätku!

Tahaks Teile siinkohal ühe ilusa luuletuse kirjutada.

SÜGIS

Sandor Petofi 

Sügis uduilmadega, päike väsin´d silmadega
vaatab nukralt maha, pilvedesse heidab end.

Kinni uks, ei keegi sega, istun kambris enesega
muremeeli vaatan põlevasse tulle.

Ajanurme koltun´d ehe , mälestuste närtsin´d lehed,
neid ma kokku kogun, kimpudeks nad köidan,
teineteise järel kaminasse heidan.

Suhinal neist suitsu imbub, niisked,
närtsin´d lehekimbud, kas neid sügissadu sagedane pesi?

Veel teeb pisar pilgu halliks, oleksid sa siin mu kallis,
pühiksid ka selle, mis veel silmis särab!