Pilgud punuvad püüniseid

Kes suudaks elada, kui poleks salalootust,
et kuhugile välja jõuab laev,
kus avameri põlgab tuima hootust,
et õndsuseks saab valu, võiduks vaev?

Kes suudaks püsida, kui ta ei tajuks,
et teda toetab rabe, liikuv liiv?
Kas tunded kasvaksidki võimsaks rajuks,
kui kaduv iil ei oleks iga viiv?

Kes suudaks sirguda, kui poleks paisul tarju,
mis jäävad kõrgemaks kui püüdja peod?
Kes suudaks virguda, kui poleks kurba varju,
mis õhulisi ulmi maaga seob?

Kes suudaks uskuda, et pole valgust,
kui öösiti ta kuhugile kaob?
Eks pingsamini tõtta selle jalg just,
kes raske koorma õlgadele laob.

Mismoodi võiks see tunda ilu tõelust,
kes tunnetanud pole inetust
ja inimolemuse jõulist õelust,
mis sädeledeski on imemust?

Kui ööd ei oleks, ei me näeks siis tähti
ja meie maailm oleks pisk ja jäik.
Kas ongi mõtet hurjutada vähki,
et tema käik on tagurpidikäik?

Kes keset hullund vooge naerda jõuab,
see ennast mõõta tohib ajaga.
Kes palju saab, see veelgi rohkem nõuab,
et üha tungivamalt vajada.

Kes suudaks surra, kui ta hing ei raugeks
ja igatsus ei taluks taltumist?
Rand rebeneb ja tähed jäävad kaugeks.
Retk kordub ammuunund algusist ....

Artur Alliksaar