Ah, ammuks oli see, kui alles iiris
mu akna poole hellitusi heitis
ja lõhnadega ootvat tuba täitis,
koorvalgena kuu helkide safiiris.
Hing igatsust siis sinu poole tüüris.
Sa tulidki. Kui keskpäev leegid läitis,
meid lilletiine niit, mets, kalmuskallas peitis,
pilk elusügav pilgul vaatepiiris.
Nüüd: pihlakobarate ruuge raskus
all sügistaeva sinava kristalli;
kui väsind käsi, kandvaid kuldset palli
all õunte kollendavi oksi laskus.
Ma alles kuulatin, ma alles lootsin -
see kuhu varises, mis nõnda ootsin?
Marie Under
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar