Pühendus

Olen lootusest joobund,
illusioone endale loon.
Su kiirtest punuksin pärja ma suure,
ja siis prooviks pähe -
vaat mis soovid mul on.
Oo saatus suurim, 
oled jõudu proovinud mul.
Su teel, mis ohtlik, 
kuid siiski nii võrratu,
valisin raja,
kus seiklemas käin.
Oo arm, kas kuuled?
Oled saatus sinagi mul.
Su veetlev pilk, 
vahel vallatult piidleb mind,
rahutuks tihti teeb hinge mul sees.
Mööduvad sekundid, 
mööduvad minutid, tunnid.
Osutid tiirlevad, 
aeg aina kiiremalt kaob.
Rohkem ja rohkem 
end kiiremalt kõndima sunnin,
niikaua, kui kellal on aeg ümber saand.
Oo soovid suured,
mida aeg kaasa endaga toob.
Oo anna andekust
ühele rikkus
ja teisele,
kolmandal lootus ja rõõm.
Oo sõbrad kuulge,
on teilegi see laul.
Taas tahaks võtta selle vaasi
või klaasi, mis veini täis pilgeni,
rüübata mehine sõõm,
rüübata mehine sõõm...

Tõnis Mägi