Mõnikord
seisatub hetk
kuhu sõnad ei mahu
kus iga väiksemgi hääl
keelatud tabu
päev nagu retk
hetkeks aastate rodus
mällu mälestus jääb
igatsus kodus

Mõnikord
jonnakas laps
ärkab üles meis vahel
kui jalgade trampides
polegi vahet
kas üks või kaks
tulipalavat soovi
kui hõõgniidid lampides
põlengu tooni

Mõnikord
öömahe maik
nõiub nõrguma õhu
kõrbeliivana jääl
päevade rahu
see ongi see paik
kuhu sõnad ei mahu
kus iga väiksemgi hääl
vaikuse valu hetketi.