Kui oleksin tundnud sind varem,
siis oleksin kinkinud sulle
oma kollase lumelabida
oma punase liivalabida
ja sinise ämbri,
kus taevatähed peal.

Kõik võilillemurud oleksin aindnud ma sulle
ja liivaaugud ja kekskastiplatsid
ja puiesteed kõik, täis lehti ja kastanimune,
ja kõige pikemad liukohad rentslis,
mis teada.

Ja tünnid kõik vihmaveetorude all
mustläikiva veega,
mustläikiva põhjatu veega,
mustläikiva vee kõnega
taevast, puuladvust
ja pilvedelennust
ja sellestki veidrast, mis vaadates sinna
tõusis mul kurku
nagu lind,
nagu hing,
nagu kumalane.

Ja ma isegi usun,
et kollase karu,
oma kulunud ninaga kollase karu
kõigi mu saladustega, mis temal teada,
oleksin andnud ma sulle päriseks.

Ja nutnud siis küllap,
teadmata ise kas haledast meelest või rõõmust.
Ellen Niit