laupäev, 2. juuni 2012

Luuletused emadepäevaks

Lillede keskel Sa ela ja liigu,
lilled su südamest mured kõik viigu! 
Oska armastada,
oska vihata,
leida ning otsast alata!
Oska naerda, pisaraid valada,
teistele kaasa tunda ja halada!
Oska võidelda, võita ja vihata,
tõde otsida, valskust põlata!
Oska muinasmaad leida,
imet tabada, õnne hoida! 

Kes kuulab sinu muresid
kui tõesti murtud oled?
Kes nutu naeruks muudab sul
kui maailm hall ja kole?
Kes siiski sull annab kõik,
kui endalgi ei ole?
Kellega nii lõbus on,
ükskõik, mis käsil poleks?
Tal särgid niisked pisaraist
kus vahel nuuksud sa.
Ta mõtleb sulle päeval-ööl
sind eal ei unusta
Ta paitab hellalt sinu pead
kui tahad magada
Kui ükskord läinud oled
ta ikka sinuga... 
Kui sul pole kedagi jäänud,
keda võiksid usaldada
kellele oma südant puistata,
siis tea-maailmas on üks inimene,
kes sind usaldab
ja sulle kõik andestab-
see on ema. 

Kui võiksin anda Sinule
ühe omaduse,
annaksin Sulle
võimaluse näha iseennast
nii, kuidas teised näevad Sind.
Siis võiksid tähele panna
kui võrratu Sa oled! 
Küll elu toob aastaid ja laubale kurde,
küll elu toob sõpru kes siirad ja head.
Kuid ükski neist ei ole parem ja kuldsem,
ei õiglasem emast,
kes kalliks meid peab. 
Ise noppisin ma lilled,
ise panin vaasi vee.
Öeldes tervitusesõnu
kinkisin need emale. 

Aga äkki ema silmist
veeres pisar pärlina!
"Miks sa nutad emakene?",
murelikult hüüdsin ma. 

Pühkis silmast pisara ja
kallistades ütles ta:
"Küll suureks saades teada saad,
mis on õnnepisarad." 
Ema,
ainult Sina oled see, kes minust iial ei väsi.
Ainult Sina suudad mu pisarad muuta naeruks.
Sa ütled, et armastad mind
ja niisama palju kordi ja veel enam
armastan ka mina Sind.
Ma palun, ära iial unusta,
et mina olen Sul jäädavalt olemas
ka siis, kui meid lahutab vahemaa. 

On usk, et sinus jätkub eluahel,
on tundeid, mida teistele ei näita,
on teadmine, et maa ja taeva vahel
ei suuda keegi sinu aset täita.
Võib lapsi kallistada, hoida, kukil kanda,
võib igal päeval osta uue lelu...
Kuid Sinust enamat ei suuda keegi anda –
sest ainult Sina, ema, annad elu. 
Iga laps on emale kalleim aare,
justkui kaunis oaas kõrbesaarel.
Ta suu, väiksed pihud ja süütud silmad,
toovad suurt rõõmu, kui sünnib ta ilma. 

Ema hool ja hellus last edasi viivad,
annavad jõudu ja tugevad tiivad,
et laps elus õnnelik olla suudaks
ja ema elupäevad nii rõõmsaks muudaks. 

Emake, ma muud ei tea
tänuks öelda sulle:
sina oled väga hea,
armas, kallis mulle 
Mu esimeses kirjas
oli sõnu vähe.
Mu esimene kiri
koosnes kolmest tähest. 

Tähti valisin ma kaua
kuni õiged leidsin.
Oma esimese kirja
homseks ära peitsin. 

Mu esimeses kirjas
oli sõna EMA.
E ja M veidi viltu läksid,
aga A sai päris kena! 
Minu emme on nii hea
panen tema sülle pea
kui mul halb on meel
ja kui nutta tahan veel
autab mind ta alati
seda tean ma kindlasti. 
Sa hoidsid mind kui olin väike
ja meele rõõmsaks tegi meil päike.
Sa oled mulle nii kallis
ja mina Sulle kallimast-kallim. 
Mida soovivad emad?
Mida ootavad nemad?
Kas sõnu, mis salmideks seatud?
Et lapsed kasvaksid veatud
nagu poogitud õunapuu aias?
Kas kirkalt kirevaid tiibu
ja pilvedest kõrgemat sõudu
või maa peale jäämise rõõmu
ja raskuste võitmise jõudu?
Mida ootavad emad?
Mida soovivad nemad? 

Kas muretut liblikalendu
ja paljude pilkude paitust
või sibava sipelga sitkust
ning mõnikord kiitust ja laitust?
Mida soovivad lastele emad? 
Kõik, mis ses päevas on kaunist ja head:
varase kevade värskus ja sinetus,
metsade kosutav õhk,
kaugete pilvede hõbejas vinetus,
mändide vaigune lõhn.
Keskpäeval lõuna poolt puhuvad tuuled,
milles sa minugi tervitust kuuled,
kõik, mis ses päevas on kaunist ja head,
kuulugu Sulle! 

Ma tean:
Ikka veel tahaks sa meie eest tõtata,
mõtetes ikka veel sülle meid võtad sa.
Ikka veel ilu ja armastust õpetad.
millal sa tänagi tööpäeva lõpetad?
Kõik, mis meis veetlev on,
kõik, mis on hea,
sinule kuuluma peab! 


Kord ammu - ammu plikana
sust salmi kokku seadsin.
Siis puu ja jõega võrrelda
sind oskasin ning teadsin. 

Kui lõpuks tuli sügisaeg,
ma pilgu puule heitsin.
Seal lehti porri pildumas
ma tema künkal leidsin. 

Ei teeks sa nõnda iialgi,
kui karm ka sügis oleks,
ja sellepärast, memmeke,
puu moodi sina pole! 

Ja siis kui tuli pakane,
ma pilgu jõele heitsin.
Jää alla peitu pugemas
ma tema orus leidsin. 

Ei teeks sa nõnda iialgi,
kui karm ka tali oleks.
Ja sellepärast, memmeke,
jõe moodi sina pole! 

Jah, võrdlust praegu otsida
mul tõesti mõtet pole,
sest niikuinii sa lapse jaoks
see kõige parem oled! 

Kui mind mõni mure vaevab ,
sa mind hellalt lohutad.
Poole sellest raskest murest
enda kanda võtad sa.
Kui mu nägu särab rõõmust,
sinu juurde tõttan ma.
Kahekesi seda rõõmu
peame meie jagama. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar