Paharett

Tõusis öösel kõva tuul,
mürgeldas ja undas korstnas.
Hommikul raagus seisid puud,
paharetil aga ramm juba otsas.

Veeres vaikselt metsatukka,
seal kus haljad kuused.
Ma ei mõista teda hukka,
puudel kasvavad ju lehed uued.

Vanad lehed riisun kokku,
puhast muru tahan näha.
Töö mul palju mõnu pakub,
rõõmuga aina tõmban reha.

Tuulepoiss nüüd unest kosund
jälle minu aeda naases,
enam riisuda ei lasknud,
mängeldes lehed lajali tassis.