ja argipäevad vaikselt veerevad,
on
küll nad varsti koju tulevad.
Koos tuulega kaugele rändasid
sinna, kus mälestusi nii palju,
kus igavest armastust vandusid
ning tegid rumalaid nalju.
Kus kohtusid Koit ja Hämarik,
see imeline armunud paar.
Üksteiseni teekond oli neil pikk-
kohtumishetk oli seda igati väärt.
Vaid hetkeks põimisid käed,
kirglikust suudlusest punastas eha.
Taevas tähed nähtamatuks jäid.
Uuesti lahku kaks armunut lähevad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar