reede, 24. veebruar 2012
teisipäev, 21. veebruar 2012
Mõnusaid vastlaid....
Ja pikka liugu kõigile selles tuisumöllus mis täna õues on. Vanarahva tarkuse järgi öeldakse, et kui vastlapäeval tuiskab ja puhub tugev tuul, tuleb saagirikas aasta ja kui täna on sula, tuleb lühike kevad.
Hõrku hernesupi lõhna ja kohevaid vastlakukleid leiab vast täna igast kodust. Nii ei saa ka meie pere neist traditsioonidest mööda minna ja vastlakuklid on kaunistamas me lauda :)
Hõrku hernesupi lõhna ja kohevaid vastlakukleid leiab vast täna igast kodust. Nii ei saa ka meie pere neist traditsioonidest mööda minna ja vastlakuklid on kaunistamas me lauda :)
reede, 17. veebruar 2012
Bukett
See öö, see meri,
see mõnusalt leebe tuuleiilike,
ja tasane merekohin,
ja tasane merekohin,
need hurmavad lõhnad-
pujengid, sirelid, toomehelbed,
nartsissid, õunapuud, kirsid,
hullumeelsuseni viivalt head.
Ööbikute igikestev varasuvine laksutamine.
Kõrvu hellitav ümbritsev vaikus.
See on imeline.... see on imekaunis suve algus.
/Suvi 2011/
/Suvi 2011/
teisipäev, 14. veebruar 2012
ILUSAT SÕBRAPÄEVA
Sa oled kingitus mu suves, täht mu unistuste taevas,
kummitus mu unes, päike minu hallis päevas,
naeratus mu kurval näol, soe tuuleõhk mu palgel,
saatjaks minu igal teol, nii lähedal, kuid kaugel...
kummitus mu unes, päike minu hallis päevas,
naeratus mu kurval näol, soe tuuleõhk mu palgel,
saatjaks minu igal teol, nii lähedal, kuid kaugel...
esmaspäev, 13. veebruar 2012
pühapäev, 12. veebruar 2012
Tuli
Tuli-nii lihtsalt see kõlab,
aga kui võimas võib olla,
see sõna hirmutab ja võlub,
ta meie soontesse voolab.
Tuli,mis hävitab kõike,
ta leegid neelavad elu.
Oma teel purustab tõkkeid
ja sööbib sügavale mällu.
Kust sai tema alguse,
mis annab meile soojust,
saadab igapäevase valguse
ja kingib õhtused loojangud?
Tuli,sa sündisid seal kõrgel
ja tulid maale,sest vajame sind.
Valgust ja soojust ihkavad hinged,
sädemena elu alustab inimese sünd.
Põled armastuse leegina,
mis Prometheuse südame süütas,
või langed taevast komeedina,
oma teel kõike hävitades rüüstad.
Alustad hõõguvast elusädemest,
läbi elu leekidesse kasvad.
Tõused taeva kõrgustesse,
enda järel vaid tuha jätad.
aga kui võimas võib olla,
see sõna hirmutab ja võlub,
ta meie soontesse voolab.
Tuli,mis hävitab kõike,
ta leegid neelavad elu.
Oma teel purustab tõkkeid
ja sööbib sügavale mällu.
Kust sai tema alguse,
mis annab meile soojust,
saadab igapäevase valguse
ja kingib õhtused loojangud?
Tuli,sa sündisid seal kõrgel
ja tulid maale,sest vajame sind.
Valgust ja soojust ihkavad hinged,
sädemena elu alustab inimese sünd.
Põled armastuse leegina,
mis Prometheuse südame süütas,
või langed taevast komeedina,
oma teel kõike hävitades rüüstad.
Alustad hõõguvast elusädemest,
läbi elu leekidesse kasvad.
Tõused taeva kõrgustesse,
enda järel vaid tuha jätad.
Paharett
Tõusis öösel kõva tuul,
mürgeldas ja undas korstnas.
Hommikul raagus seisid puud,
paharetil aga ramm juba otsas.
Veeres vaikselt metsatukka,
seal kus haljad kuused.
Ma ei mõista teda hukka,
puudel kasvavad ju lehed uued.
Vanad lehed riisun kokku,
puhast muru tahan näha.
Töö mul palju mõnu pakub,
rõõmuga aina tõmban reha.
Tuulepoiss nüüd unest kosund
jälle minu aeda naases,
enam riisuda ei lasknud,
mängeldes lehed lajali tassis.
mürgeldas ja undas korstnas.
Hommikul raagus seisid puud,
paharetil aga ramm juba otsas.
Veeres vaikselt metsatukka,
seal kus haljad kuused.
Ma ei mõista teda hukka,
puudel kasvavad ju lehed uued.
Vanad lehed riisun kokku,
puhast muru tahan näha.
Töö mul palju mõnu pakub,
rõõmuga aina tõmban reha.
Tuulepoiss nüüd unest kosund
jälle minu aeda naases,
enam riisuda ei lasknud,
mängeldes lehed lajali tassis.
reede, 10. veebruar 2012
neljapäev, 9. veebruar 2012
Kaitseingel
Me kohtusime unes,
ja unenäoks sa jäid.
Hommikul ärgates üles,
lahku läksid me teed.
Kui päike silma paistab,
seal su naeratust näen...
Naudin oja kohinat vaikset,
tast kuulen su häält.
Tuuleiil paitab mu põske,
vihmapiisad puudutavad huuli.
Õhk veidi jahe ja rõske...
Kõik on nii ehtne, pole see uni.
Unustan tööpäeva rutiini,
annan mõtetel voli,
kannan sõnadesse ja riimi,
mõistuse häälest ei hooli.
Päike läheb looja,
sütivad taevas tähed,
meenutan su silmade kuma,
mis meelest ära ei lähe.
Ja ma olen nii kindel-
unes jälle sind näen,
sest oled kaitseingel,
keda usaldama jään.
ja unenäoks sa jäid.
Hommikul ärgates üles,
lahku läksid me teed.
Kui päike silma paistab,
seal su naeratust näen...
Naudin oja kohinat vaikset,
tast kuulen su häält.
Tuuleiil paitab mu põske,
vihmapiisad puudutavad huuli.
Õhk veidi jahe ja rõske...
Kõik on nii ehtne, pole see uni.
Unustan tööpäeva rutiini,
annan mõtetel voli,
kannan sõnadesse ja riimi,
mõistuse häälest ei hooli.
Päike läheb looja,
sütivad taevas tähed,
meenutan su silmade kuma,
mis meelest ära ei lähe.
Ja ma olen nii kindel-
unes jälle sind näen,
sest oled kaitseingel,
keda usaldama jään.
Sõprade uudised
Olen rõõmus ja naeratan
ning räägin lõbusat juttu.
Mõnikord kurbusest vaevan
ja naeratusega varjan nuttu.
Rõõmuga jagan teistega õnne,
mure soovin vaid endale jätta,
et tast vabaneda ja edasi minna
ja unistusi ei kavatse maha matta.
Taevas pilves ja sombune ilm
vahel veelgi nukramaks teeb.
Väljas on ebamugav ja külm,
toas ei rõõmusta sarjade seep.
Selline olen vaid hetkeks,
sest armastan elu endiselt,
Mu hallanut juba katkes,
lähen lugema sõprade uudiseid.
ning räägin lõbusat juttu.
Mõnikord kurbusest vaevan
ja naeratusega varjan nuttu.
Rõõmuga jagan teistega õnne,
mure soovin vaid endale jätta,
et tast vabaneda ja edasi minna
ja unistusi ei kavatse maha matta.
Taevas pilves ja sombune ilm
vahel veelgi nukramaks teeb.
Väljas on ebamugav ja külm,
toas ei rõõmusta sarjade seep.
Selline olen vaid hetkeks,
sest armastan elu endiselt,
Mu hallanut juba katkes,
lähen lugema sõprade uudiseid.
Kuidas kohtusid Koit ja Hämarik
Kui vaibund jaanipäeva möll ja kära
ja argipäevad vaikselt veerevad,
onlahti jäänud hingede väravad-
küll nad varsti koju tulevad.
Koos tuulega kaugele rändasid
sinna, kus mälestusi nii palju,
kus igavest armastust vandusid
ning tegid rumalaid nalju.
Kus kohtusid Koit ja Hämarik,
see imeline armunud paar.
Üksteiseni teekond oli neil pikk-
kohtumishetk oli seda igati väärt.
Vaid hetkeks põimisid käed,
kirglikust suudlusest punastas eha.
Taevas tähed nähtamatuks jäid.
Uuesti lahku kaks armunut lähevad.
ja argipäevad vaikselt veerevad,
on
küll nad varsti koju tulevad.
Koos tuulega kaugele rändasid
sinna, kus mälestusi nii palju,
kus igavest armastust vandusid
ning tegid rumalaid nalju.
Kus kohtusid Koit ja Hämarik,
see imeline armunud paar.
Üksteiseni teekond oli neil pikk-
kohtumishetk oli seda igati väärt.
Vaid hetkeks põimisid käed,
kirglikust suudlusest punastas eha.
Taevas tähed nähtamatuks jäid.
Uuesti lahku kaks armunut lähevad.
kolmapäev, 8. veebruar 2012
Tellimine:
Postitused (Atom)