Täna on Palmipuudepüha

Urbepäev (palmipuudepüha) - liikuv püha, pühapäev nädal enne lihavõtteid
Liikuv püha, mille juures levinuim tava on pajuurbadega (ka kase vm okstega) urbimine, mis tähistab tervise, edu ja õnne ülekannet. Komme on laiemalt kogu Euroopas tuntud. Varahommikul äratati magajad pajutibudega lüües ja sooviti neile tervist või näiteks: "Virgaks, viksiks!"
Koju toodud pajuoksi oli tavaks hoida vaasis lihavõttepühade lõpuni. Koju toodi peale pajuokste aga ka lepa-, kase-, sarapuu- ja muid urbi. Mõnel pool on pajuurbi viidud ka haudadele.
Pajuoksi on õigeusukirikus pühitsetud ja seetõttu on neid kasutatud ka maagiliste toimingute ja nõiduse juures. Näiteks hoiti neid karjalaskmiseni ja löödi siis nendega loomi, et nad terved ja tugevad oleksid. Loomi urviti aga ka kohe pajuokste kojutoomisel, et saada sama valgeid lambaid. Pajuokste põllule viimine pidi viljaõnne, sipelgapessa torkamine karjaõnne tagama.
Setudel ja Kagu-Eesti alal laiemalt kiiguti sel päeval laual ehk tsõõtati. Laud asetati kiikumiseks aiale või kännule. Selle kombega tervitati kevadet ja elujõu naasmist. Kiikumise juurde lauldi tsõõtamislaule. Komme hakkas taanduma 20. sajandi keskpaiku.
Mõnevõrra oli palmipuudepüha seotud kapsakasvuga - keriti suuri lõngakerasid suuremate kapsapeade tagamiseks. Toodi tuppa linnulaaste, et leida suvel linnupesi. Isikliku tervise juures järgiti samu tavasid, mis lihavõtteajal üldse: pesti varahommikul silmi, teinekord asetati vette veel muna.

Keelud
Keelatud oli kapsa söömine ja juuste kammimine. Esimene oli parema kapsakasvu tagamiseks, kuid teine oli keelatud mure tõttu, mida on raske tänapäeval hinnata – peljati, et täid kasvavad muidu pajuurva suuruseks.

Toidud
Urvapuder ehk kruubipuder, lihatükid sisse lõigutud..

Kiriklik tähendus
Kiriklikult märgib see päev Kristuse teekonda Jeruusalemma, mil rahvas tervitas tema saabumist palmiokstega.

Mida teised teevad
Praegune kombestik on üsna ühetaoline, kuid hiliskeskajal oli tegemist populaarse pühaga, millel oli oma erijooni. Vaimulikud õnnistasid enne messi nn palmioksi ehk igihaljaid oksi, koguduseliikmed kandsid neid ristikäigul ja viisid hiljem koju. Inglismaal valmistati jumalateenistuse ajal okstest või kodust toodud ja kirikus õnnistatud materjalist riste. Hiljem viidi need koju kaitsmaks majapidamist kõigi kurjade jõudude eest. Hilisematel sajanditel tõid noored metsast sarapuu- jm oksi nii kaunistamiseks kui õnne tagamiseks. Põhja-Inglismaal tehakse tänini kaitsvaid riste.
Ka oli 19. sajandil tavaks koguneda mägedele tantsima, sportima, kooke ja mooruspuumarju sööma ning suhkruvett jooma. Et lärmati, joodi ja tunti end vabalt, keelati säärane pidutsemine peagi ära.
Tänini on Herefordis ja veel paaris piirkonnas säilinud 1570. aastal alguse saanud tava kirikuteenistuse järel jagada palmipuudepüha kooki. Nüüd pakutakse pühade puhul ka siidrit.