Matusteks

Olgu koit sul küünlatuleks,
õhtulambiks ehajoon … 

Nii vallutav võimas oli

Toonela kutse,

et Sa sellest vabaks ei saanud …

Päikene tõuseb ja vaob,
inimene elab ja kaob… 

Raske oli Sulle elurada,

hella mälestust me Sinust hoiame

Kõigel on kuskil algus, lõpp on kuskil ka.

Kuskil süttimas valgus - teisal on kustunud ta.

On elu lühike, on ainult viiv.

Kesk maiseid askeldusi tõuseb iil

ja luba küsimata askeldaja viib.

Elu on laul, on habras ta viis,
heliseb hetk... ja katkeb siis.

Lausa leekima löövad tähed, 

viipab kutsuvalt põhjanael,

väljud maisest - koju lähed,

rajaks linnutee särav pael...

On hinges värelemas tühjus ja süda valust hell.
Sind igatseb ta, trotsib mõistmast veel,
et läksid teed, kust tagasi ei tulda.

Mis tulema peab, see tuleb,

kel otsa saab aeg, see läheb.

Minnes võtab ta lambist tule

ja süütab taevasse tähe

Haud vaikne, rahu kambrike,
on puhkepaigaks kõigele …

Haud vaikne, sügav süli,

Sind kutsus varjule …

Heinakuu valges vaikuses
igaviku teele lahkusid,
meid jätsid leinama …

Eluteest kord väsis jalg,

ja otsa lõppes elulõng…

Hommikul vara Sa ärkasid unest,
kohe oli valvel surm Sinu
juures …

Elu on võitluse ahel

hälli ja haua vahel.