Matusteks

Maga vaikselt puhka rahus -

südames on Sinuga ...

Mälestuste päikesekullas

jääd sa ikka meiega.

Lein ei mahu sõnadesse,

jääb altiseks südamesse.

Kuigi läksid igaveseks,

mälestus on jääv.

Muld ei seda matta suuda,

meelde meile jääd.

Kübeke on elus õnne,

rohkem aga pisaraid ...

Valusas leinas mälestan kallist ...

Elus palju suutsid anda,

suutsid valu, muret kanda,

kuni viimaks rahuranda

lõppes Sinu rännutee.

Elulõng sul katkes äkki

liialt ruttu kustus päev ...

Valge päev on varjunud

mure kivine sein.

Tõde valus on uskuda

raske kaotuse lein.

Vaikne hauasängi vilu

koduks nüüd saab Sinule ...

Südame sügavaim valu

vaikiv kui igavik on ...

Tuul sind unustab küsida,

jäljed tasandab liiv.

Kuid mu südamest iialgi

sind küll aastad ei vii.

Lahkunud sõpra, vaikind südant -

sõber kalliks peab,

meeles püsib, mida jõudsid

elus teha head.

Mälestust sa hella pälvid

pälvid austust, sõnu häid.

Mälestuste kauneid jälgi

meile hinge sinust jäi.

Langeb põrmu pärjalehti

ja meil nukker hellik meel.

Närtsivadki kalmuehted - 

Austus sulle elab veel.

Lõppes aeg ja elu ja valgus,

otsa sai päikesesära. ...

      Lõppes tee ja valu,

      lõppes mõte ja otsa sai hing ...

              Sügav kaastunne ...

Sa olid nagu päikene
ja paistsid südame –
ja kadusid kui päikene
öö musta hõlmasse.

Iga lahkumine on raske,

iga teelesaatmine kurb …

Jäi tühjaks koolipink,
lein raske südames …

Kuidas küll süttivad - kustuvad tähed õhus ja nimedes, 

otsekui ohe sa lendu lähed liuglevas pimedas... 

Me südameis Sa ikka elad,
jääd mõttes meie keskele …

Mälestus jääb majasse,

valus lein jääb kodusse …

Ootamatult äkki jäi
vaikseks koduõu,
hällipäevast sai leinapäev. 

Sa andsid, mis sul oli anda,

tööd tehes kustus eluniit.

Tähtede taga koidab Sul taevas,
vaikne lootus Sul täide seal läeb …

Tuul nii tasa puude ladvus liigub,

linnud unelaulu laulavad … 

Valud kaovad,

kuid mälestus jääb

meie südamesse. 

Valus on taluda kesk kevade (suve) hurma,

kaotuse valu ja surma.

Vaikselt lahkusid isake (emake) hea,
muredest, valudest enam ei tea. 

Vaikis vaev ja valu … 

Sõmer liiv Sind kinni kattis,

mälestust ei iial mata …

Valus on mõelda, et Sind pole
ja iial Sa meie juurde ei tule.

Mälestus püha 

Sinust hinge jääb helge ja hea.

Meie mõtetes püsid Sa üha,

elad edasi meie seas …