Pisut näputööd

Tänase päeva väike kokkuvõte pildis.....

Tunne lilli- liiliad

Montreal

Muscadet

Pandora

Rio Negro

Salmon Star

Stargazer

Väikesed üllatused...

... on vahel päris toredad.....

.... selle väikese riimikese kirjutasin ükspäev ühe firma lehele FB-s, kus oli välja kuulutatud seeneluuletuste konkurss.

Olen väike seenemikk,
nimeks mul on puravik
Kasvan seenelliste rõõmuks,
olen fotograafi silmarõõmuks.

Kui mind üles korjad sa,
ei pea üldse pettuma,
olen pannil maitsev poiss.
Kui mind metsa jätad sa,
võid aastapärast tulla sa
mind rõõmsalt jälle vaatama.

Täna anti teada, et see väike luuletus on olnud auhinna vääriline, Seente raamatu näol. 

Ja mõtlesin, et igaüks võib alati oma väikse mõtte kirja panna, iial ei tea, mis tulemuseks on. 

Kaunist sügist!

Uskumatult kiiresti ja samas etteaimatult on kätte jõudnud sügis. Justnimelt, kalendrisügis, kuna kevadest siiani ongi justkui koguaeg sügis olnud, mõne päikeselise ilmaga ….

Sügis, tegelikult mulle meeldib sügis, eriti kui on palju krõbisevat lehesahinat ja kirevaid värve… isegi tuult ja tormi ja vihmasadu…. See loob sellise mõnusa meeleolu hinge…. On selline endasse vaatamise aeg ja mõtiskluste aeg, suur suvekiire on justkui mööda saanud ja nüüd on õige pisut rohkem aega.

Sahistage lehtedes, nautige päikese pisut väsinud sära ja kuulatage kuidas vihm aknaklaasil mänglemas käib.

Värviküllast ja mõnusat sügist!!!

Tunne lilli- Liiliad

Uchida

Acapulco

Brasilia

Dordogne

Marco Polo

Mona Lisa

Matusteks

Olgu koit sul küünlatuleks,
õhtulambiks ehajoon … 

Nii vallutav võimas oli

Toonela kutse,

et Sa sellest vabaks ei saanud …

Päikene tõuseb ja vaob,
inimene elab ja kaob… 

Raske oli Sulle elurada,

hella mälestust me Sinust hoiame

Kõigel on kuskil algus, lõpp on kuskil ka.

Kuskil süttimas valgus - teisal on kustunud ta.

On elu lühike, on ainult viiv.

Kesk maiseid askeldusi tõuseb iil

ja luba küsimata askeldaja viib.

Elu on laul, on habras ta viis,
heliseb hetk... ja katkeb siis.

Lausa leekima löövad tähed, 

viipab kutsuvalt põhjanael,

väljud maisest - koju lähed,

rajaks linnutee särav pael...

On hinges värelemas tühjus ja süda valust hell.
Sind igatseb ta, trotsib mõistmast veel,
et läksid teed, kust tagasi ei tulda.

Mis tulema peab, see tuleb,

kel otsa saab aeg, see läheb.

Minnes võtab ta lambist tule

ja süütab taevasse tähe

Haud vaikne, rahu kambrike,
on puhkepaigaks kõigele …

Haud vaikne, sügav süli,

Sind kutsus varjule …

Heinakuu valges vaikuses
igaviku teele lahkusid,
meid jätsid leinama …

Eluteest kord väsis jalg,

ja otsa lõppes elulõng…

Hommikul vara Sa ärkasid unest,
kohe oli valvel surm Sinu
juures …

Elu on võitluse ahel

hälli ja haua vahel.

Tunne lilli- Liiliad

Apeldoorn

Black Out

 Elodie

Fata Morgana

 Luxor

Matusteks

Maga vaikselt puhka rahus -

südames on Sinuga ...

Mälestuste päikesekullas

jääd sa ikka meiega.

Lein ei mahu sõnadesse,

jääb altiseks südamesse.

Kuigi läksid igaveseks,

mälestus on jääv.

Muld ei seda matta suuda,

meelde meile jääd.

Kübeke on elus õnne,

rohkem aga pisaraid ...

Valusas leinas mälestan kallist ...

Elus palju suutsid anda,

suutsid valu, muret kanda,

kuni viimaks rahuranda

lõppes Sinu rännutee.

Elulõng sul katkes äkki

liialt ruttu kustus päev ...

Valge päev on varjunud

mure kivine sein.

Tõde valus on uskuda

raske kaotuse lein.

Vaikne hauasängi vilu

koduks nüüd saab Sinule ...

Südame sügavaim valu

vaikiv kui igavik on ...

Tuul sind unustab küsida,

jäljed tasandab liiv.

Kuid mu südamest iialgi

sind küll aastad ei vii.

Lahkunud sõpra, vaikind südant -

sõber kalliks peab,

meeles püsib, mida jõudsid

elus teha head.

Mälestust sa hella pälvid

pälvid austust, sõnu häid.

Mälestuste kauneid jälgi

meile hinge sinust jäi.

Langeb põrmu pärjalehti

ja meil nukker hellik meel.

Närtsivadki kalmuehted - 

Austus sulle elab veel.

Lõppes aeg ja elu ja valgus,

otsa sai päikesesära. ...

      Lõppes tee ja valu,

      lõppes mõte ja otsa sai hing ...

              Sügav kaastunne ...

Sa olid nagu päikene
ja paistsid südame –
ja kadusid kui päikene
öö musta hõlmasse.

Iga lahkumine on raske,

iga teelesaatmine kurb …

Jäi tühjaks koolipink,
lein raske südames …

Kuidas küll süttivad - kustuvad tähed õhus ja nimedes, 

otsekui ohe sa lendu lähed liuglevas pimedas... 

Me südameis Sa ikka elad,
jääd mõttes meie keskele …

Mälestus jääb majasse,

valus lein jääb kodusse …

Ootamatult äkki jäi
vaikseks koduõu,
hällipäevast sai leinapäev. 

Sa andsid, mis sul oli anda,

tööd tehes kustus eluniit.

Tähtede taga koidab Sul taevas,
vaikne lootus Sul täide seal läeb …

Tuul nii tasa puude ladvus liigub,

linnud unelaulu laulavad … 

Valud kaovad,

kuid mälestus jääb

meie südamesse. 

Valus on taluda kesk kevade (suve) hurma,

kaotuse valu ja surma.

Vaikselt lahkusid isake (emake) hea,
muredest, valudest enam ei tea. 

Vaikis vaev ja valu … 

Sõmer liiv Sind kinni kattis,

mälestust ei iial mata …

Valus on mõelda, et Sind pole
ja iial Sa meie juurde ei tule.

Mälestus püha 

Sinust hinge jääb helge ja hea.

Meie mõtetes püsid Sa üha,

elad edasi meie seas …

A.A.Sakti

Millises vihmapiisas peegeldub Su naeratus?
Kui ma vaid teaks...
Ära karda mu Arm - need on vaid sõnad
mis kaovad tuules ja keegi ei kuule
peale Sinu ja keegi ei näe
peale Sinu mu südames valatud pisaraid...

Ta tuleb....

.... ta tuleb, küll kikivarvul, kuid siiski......


sest pihlad on juba punased

ja vaher vahetab värvi

sügis on saabumas me linna.....

Paulo Coelho

Alati, kui te tahate midagi saavutada,
hoidke silmad lahti,
keskenduge
ja teadke täpselt, mida tahate.
Mitte keegi ei taba sihtmärki suletud silmadega.
„Kurat ja preili Prym“

Sa tulid mu ellu kui hommikune päike, 

mis pühkis ära üksildaste ööde pimeduse.