Sulle, kes Sa kaugel oled.....

Nautides merd ja sügisemaru,

trotsides tormi ja vihmasadu.

Astun ma taas neid mereäärseid radu,

kus kordi me koos

nii õnnelikult käsikäes käisime.

Mõeldes aegadele, neile,

mõeldes kallis Sulle.

Tahaks hüüda ja hõisata,

nagu toona Sina mulle:

ELA NAINE! ARMASTA! NAUDI ELU TÄIEGA!

Iial me ei tea,

millal keegi lahkuma meist peab.....

Täna tahan karjuda: ”Miks siis nõnda vara läksid Sa?”

Miks mind jätsid üksinda???

Miks?

Kui tohib küsida.

Aga vastust me ei tea,

millal keegi minema meist peab......

täna mõtlen mina Sulle,

justkui tuleksid Sa lähemale mulle,

läbi kõrkjasahina või meremüha,

või läbi selle raju ja vihmasaju.

Nüüd jalutan ma taas ja meeltes on rahu,

justkui käinuks me taas

sügistuultes ja tormides

käsikäes tänagi siin....

Trotsides tormi ja vihmasadu .....

On lehesadu ja vihmasadu,

on sügis, kas tead?