Kuuse tihedais ripsmetes
veereb lõhnav vaigupisara piisk,
kui ta tuhandes tules keerleb,
on temale langenud liisk.
Olla nääripuu iidses linnas,
kus aknais avardub järv
ja lumiste mägede rinnas
voolab sinise allika värv.
Kui palju ootuses silmi
ta okstes otsivad end.
Kuusk särab kui muinasjutt ilmsi,
kõigi väikeste kuuskede vend.
Kõigi väikeste soovide suurus
ühe põhjamaa linna vööl.
Et ühestki kodust ei puuduks
arm ja lootus uus aasta ööl.

Elle- Eha Are