Kõrge kimp ratsuritähe, orhidee ja roosidega

Imelist advendiaega kõigile!!!

Täna on esimene advent, aeg kus hakatakse ettevalmistusi tegema suurteks pühadeks, aeg, kus valitseb rahu ja kogu maailm on jõulu ootuses. See on imeline aeg, igal ühel erinev ja just nii ilus, kui ilusaks ta ise selle teha suudab. See on aeg mõtisklusteks ja meenutusteks, oma lähedastega koosolemise aeg. Soovin kõigile meelerahu ja mõnusat koosolemist oma armsatega. Olgu kõikides kodudes palju soojust, rõõmu, armastust, hoolivust ja palju küünlasära.

Habe halliks läind jõuluks kui minust sai paps,
Olid ilusad jõulud kui oldud sai laps.
Oli lumi siis valgem ja käharam kuusk,
Lõhnas sussi sees magus glasuuritud juust.
Oli mandariin magusam, mahlasem komm,
Lendas hamba seest plomm nagu paukunuks pomm.
Jõulutaat polnud siis ei Sant ega Claus,
Oli nagu teisedki vaene kuid aus.
Päeval käis tema huugavas tehases tööl,
öösel häid lapsi kohtas ta vitsakimp vööl.
Talle platsidel patsi lõid Epud ja Äpud,
nänni jagas ta nii, et jäid endale näpud.
Kuidas lõhnasid kuused ja küünlad ja rasv,
Päkapikkudel oli siis kopsakam kasv.
Praegu päkapikk ukerdab patarei jõul,
varem oli ta elus ja parem sai Jõul.
Meenub jõuluöö keset jääroose ja pakast,
kui mu poolvenna sussi kord päkapikk kakas.
Hiljem poolvend sai teada, et süüdi on kass,
siiski vastikuks talle sai Päkaga tass.
Jõuluvanale keeldus ta tegemast pai,
sest ta ussitand õunaga paki sai.
Mina puudust ei tundnud küll millestki heast,
kuna Kalevipoega ma teadsin siis peast.
Iga peatüki eest tuli kopsakas pakk,
rõõmsalt vabises taadi habemetakk.
Minu salmidest jõulutaat alati heldis,
kui ta lahkus, siis isagi välja sai keldrist.
Isa märkas: „Näe, mullegi paki ta tõi!”
Korgi kõlksuga paki pealt minema lõi.
Olid ilusad jõulud kui oldud sai laps,
Elu igavaks muutus kui minust sai paps…
Aknal ootab mu suss, mis on hiiglama suur,
aga juustu pealt puudub nüüd magus glasuur.
Minu lapsed ka talle ei meeldivat näi,
Miks ta muidu neil kunagi külas ei käi.
Kui jõulutaat nüüd ei külasta mind,
siis ma järgmisel aastal ei ootagi Sind.

Kui säravad tuled me jõulupuul
ja väljas on külm ning kõle,
siis südameid soojendab armastus...
ära hinge Sa sellele sule!

Sa tule ja vaata ja kuulata...
valge lumi meid jõuluga tervitab,
ta tuleb ja tahabki hiilata,
tuua rõõmu ja rahu, mis värvikas.

***
Läbi sätendava õhu,
üle karge lume,
pisikene ingel,
paljajalu tuleb.
Süda soe ja särasilmil,
külma ta ei taju,
kannab kuuma küünlaleeki,
läbi valge saju.

***
Kui vaikselt lumehelbeid sajab
ja õrnalt kellahelin kajab,
siis tunned, kuidas küünlaleek
Su hinge soojaks, rõõmsaks teeb.....

***
Kui jõulud on möödas ja
näärid on läbi,
siis ometi tubli tükk talve on ees.
Näe, kuuse peal külmetab kõhnuke käbi,
jääkülmad on seemned ta soomuste sees.

***
Sel õhtul langeb täht,
ta valgel mõtlen ainult sinule.
Ja saatus, õnnepaiste palgel
kesk' rõõmurahu pidu teeb.

Ma olen ootand' suuri sõnu,
suuri tundeid tugevaid.
Näen, hoopis salamisi võlub
neid südamele siirus vaid.

Jõuluaeg täis rahu, ilu,
lumevaipa ingel silub,
tähekesi taevast puistab,
paljajalu lumel uitab.
Õnnepärleid aknail laotab,
armastuseks uksi paotab,
kõigile vaid soovib head,
Sulle ka – ma kindlalt tean!

Jõuluõhtu. Jõulurahu.
Valge lumi katab maad.
Memm küünlapaistel istub vagalt
ja vaatab lumme tuisand teed.

Tee lõputuna pikk on täna
ja tulijaid ei paista sealt.
Memm istub vaikselt, vaatab küünalt
ja selle virelevat keelt.

Kas tõesti nad ei tule täna
või hoopis eksind tuisand teel?
Kas selles suures linnakäras
on ununenud jõulutõed?

Kell juba tiksund pikki tunde
ja kustunud on küünlaleek.
Memm viimast viivu vaatab õue...
Ja ennäe, tulemas on teel –
kõik keda oodatud !

Üle hämara, varjudest tume,
õrna ja sinava lume
heidab veerev, kustuv päike
punava läike.

Üle ääreta, lumise välja,
nii tühja ja palja,
viib üksik tee
üle jõe,
kus pruunikad pajud
on unesse vajund.

Mööda lõpmata teed
lähevad reed
kuu kahvatul kumal,
eha punal,
kaugele...

Villem Grünthal-Ridala